Nädala portree

Teisipäeval, 29. aprillil 70-aastaseks saanud Eesti Kaitsejõudude peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik on enda kohta öelnud: „Olen ääretult tänulik Jumalale, sest olen õnnelikku elu elanud.“

Miks sai juubilarist ohvitser, ei olegi raske mõistatada, see neil nagu pere asi: Tõnis Nõmmiku isa oli Eesti Vabariigi ohvitser major August Nõmmik ja vendki on ohvitser, major Pearo Nõmmik. Küll aga on kindlasti neid, kes imestavad: vaimulik sõjaväevormis – kas ei ole siin tegemist vastuoluga? Ka viies käsk ütleb: sa ei tohi tappa! Tõnis Nõmmik vastab sellele küsimusele nii: „Kuid Piiblistki näeme, et enesekaitse on lubatud. Sõjaväevaimulik ei õnnista ega õigusta sõjapidamist kuidagi, tema ülesanne on teenida inimesi. Kui inimene on võetud sõjaväkke, siis ei ole ta ühiskonnast välja heidetud. Põhiseadusega tagatakse usuvabadus kõigile, mis tähendab, et sõjaväeski ei tohi kellegi usuvabadust piirata.“

Küsitakse ka, miks on kaplan riigipalgal? Kol. Nõmmik ütleb, et kaitseväes teenivad mitmesugused spetsialistid. Kaplanid ei ole kaitseväe palgal mitte kui vaimulikud, vaid kui spetsialistid, ohvitserid. Täpselt samuti kui seal teenivad juristid, arstid, psühholoogid jne. Viimaste aastate tubli tööga on kaplanid end kaitseväes tõestanud, nad on tunnustatud ohvitserid. „Meile on öeldud, et Eesti kaplaniteenistus vastab täielikult NATO nõuetele ja selle üle on meil hea meel,“ rõõmustab kol. Nõmmik ning lisab, et nõudlus kaplanite järele on suur.

Ent heitkem pilk korraks tagasi ja meenutagem! Trafaretne küsimus kõlaks, kuidas te niikaugele jõudsite? Sündinud ohvitseri perekonna esimese lapsena Tallinnas sai väike Tõnis tänu isa ametile lapsena Eestis mitmel pool elada, küll Tartus, küll Rakveres. Koolitee algas Tartus ja jätkus Tallinnas. Ja seda kõike oma elu esimese kümne aasta jooksul. Siis algas sõda, tulid ärevad ajad ja ohvitserist isa otsustas, et on parem, kui naine kahe väikese lapsega sõjajalust eemale läheb. Nii mindi Rootsi, ees ootamas teadmatus, kas isaga üldse enam kunagi kohtutakse. Rootsis elati mõned aastad, poisid käisid koolis ja ema sai tööd tänu oma kunstiandele, peamiselt moekunstnikuna.

Kuid siis ühel päeval tundus ka Rootsis elamine ohtlik ja paljud sõjapõgenikud hakkasid sealt lahkuma kaugematele maadele. Nii ka Rita Nõmmik oma lastega, nende tee viis Argentiinasse. Hoopis teine maailm, teised kombed ja teine kliima, arvata võib, et ega see kerge ei olnud. Kuid poisid läksid jälle kooli, pidid loomulikult ruttu hispaania keele selgeks õppima. Noorusaeg möödus seal. Ema sai jälle moekunstnikuna tööd ja nagu ilusas muinasjutus saabus pärast pikki aastaid lahusolekut, läbi vangilaagrite vintsutusi Argentiinasse oma pere juurde ka isa. Oma noorusaastatest Argentiinas on juubilaril head mälestused, ehkki mingis külluses ei elatud ja kogu pere, ka lapsed pidid jõudumööda tööd tegema, et hakkama saada. Ja saatus tahtis, et ta veelkord sinna elama satuks, tookord siis juba vaimulikuna koos oma naise ja lastega.

Isa õde, kes Montrealis elas, kutsus venna peret Kanadasse elama. Tõnis meenutab, et esiteks tuli korjata hoolega isale sõiduraha, väikese sissetuleku juures oli see summa tohutu. Raha koos, sõitis isa Kanadasse. Siis korjati veel aasta aega raha ja ema poistega sõitis järele. Kanadas sai isa tööd kaugel põhjas raudtee ehitusinsenerina. Nüüd siis juba kolmandat korda tuli hakata uut keelt – inglise keelt õppima. Kuna Kanada on aga kahe riigikeelega maa, siis pidi õppima ka teist riigikeelt – prantsuse keelt. Juubilar mäletab, et tema isagi pidi veel vanuigi prantsuse keele eksamit tegema, et mitte töökohta kaotada. Aga tänane Eesti peakaplan, kes lisaks eesti keelele vabalt rootsi, hispaania, inglise ja saksa keelt räägib, ei jää hätta prantsuse, kreeka, itaalia ega portugali keelega, on ülikoolis heebrea keelt õppinud (ise ütleb tagasihoidlikult, et ega ma neid keeli oska, ma oskan ainult neis vigu teha), kukkus ka esimesel katsel ülikooli saada läbi oma viletsa inglise keele pärast. Püsivus viib aga sihile ja selgeks sai seegi keel. Ja ülikool lõpetatud ja magistrikraad kaitstud. Kol. Nõmmik õppis Ontario Waterloo ülikoolis, kus omandas bakalaureuse kraadi ajaloos ja magistrikraadi usuteaduses. Kanada sõjaväega seovad teda pikad aastad alates juba enne ülikooli ja jätkudes pärast vaimulikuks saamist kaplaniteenistuses.

Tõnis Nõmmik ordineeriti kirikuõpetajaks 1967. aa. E.E.L.K. Montreali Jaani kirikus. Vaimulikuna teenis ta Argentiina, Brasiilia ja Kanada eesti kogudusi, lisaks ka ühes Toronto rootsi koguduses. Nii pikki vahemaid (tuhandeid kilomeetreid ühest kogudusest teise) ei sõidetud mitte lennukiga, vaid peamiselt autoga või bussiga. Näiteks Buenos Airesest Brasiiliasse Sao Paulosse kestis sõit kolm päeva.

Teist korda Argentiinasse sattuski ta eesti kogudusi teenima. Pikemat aega, kuni Eestisse minekuni, teenis ta aga E.E.L.K. Hamiltoni koguduse õpetajana Kanadas. T. Nõmmik on olnud väliseesti kiriku assessor ja Kanada praostkonna abipraost. Kogu oma elu jooksul kodust kaugel on ta alati olnud suur eestluse propageerija ja austaja. Oma neli last (3 tütart ja 1 poeg) on ta kasvatanud tõelisteks eestlasteks, kes head eesti keelt räägivad ja eesti ajaloo ning rahvakommete tundmisega nii mõnelegi kodueestlasele silmad ette annavad. Õp. Nõmmiku üks tütar elab Eestis juba üle 10 aasta.

Esimest korda läks õp. Nõmmik Eestisse 1990. a. laulupeole. Algas tihe suhtlemine kodumaaga. Eesti tollane kaitseminister Hain Rebas palus tal teha ettepanekud kaplanaadi ellukutsumiseks taastatud Eesti kaitseväes. 1995. a. võeti T. Nõmmik kaitseväe teenistusse esimeseks kaplaniks ja talle anti kapteni aukraad (sama oli tal ka Kanada sõjaväes). Esimene töökoht oli Rahuvalvekeskus Paldiskis, 1997. a. määrati ta kaitsejõudude peastaabi vanemkaplaniks, peakaplani ametis on alates 1998. aastast.

Peakaplani ja kogu kaitseväe kaplanaadi suurim väljakutse oli kahtlemata selle aasta veebruaris Tallinnas peetud rahvusvaheline peakaplanite konverents, 100 osavõtjaga 35st riigist. Konverentsi, kus peateemaks oli kaplanite väljaõpe terrorismi ajastul, oli ette valmistatud terve aasta ja see läks väga hästi korda. Kas sellise suure konverentsi Eestis toimumine oli tunnustus Eesti kaplaniteenistusele? Härra kolonel vastab, et see oli eelkõige tunnustus Eesti riigile, kes on vääriline saama kutset NATOsse, kuid loomulikult on see tunnustus ka kaitseväele ja kaplaniteenistusele.

Peakaplan Nõmmik rõhutab kaplaniteenistuse tulevikule mõeldes eelkõige vajadust kaplanite akadeemilist haridust tõsta. Kaplaniks saamise üheks eelduseks on kõrgem teoloogiline haridus, kuid sellele ei tohi peatuma jääda. Praegu on kolmel teenistuses oleval kaplanil magistrikraad ja neli taotlevad seda.

Kui kol. Nõmmikul juhtub kaplanaadi juhtimise ja Eesti sõjaväevaimulike ajalugu käsitleva raamatu kirjutamise kõrvalt aega üle jääma, armastab ta ooperis käia ja raamatuid lugeda. Estonias on kõik lavastused oma paar korda vähemalt vaadatud ja kui Tartusse satub, katsub ikka Vanemuises ka käia.

Märkmed: