Tartust pärit, aga ligi 25 aastat eri maailma paigus elanud Indrek Park päästab väljasuremisohus indiaanikeeli. 49-aastane lingvist ei räägi ainult keeli, mida indiaanlased ise enam praktikas ei oska, vaid on hõimude palgal, koostab neile grammatikat, sõnaraamatuid ja õpetab lapsi.
Park on seetõttu ka üks väheseid eestlasi, kes kannab Põhja-Ameerika indiaaninime. Nimi kõlab igas indiaani keeles erinevalt, eesti keeles on selleks aga Tiirlev Kotkas.
Tiirlev Kotkas sündis 49 suve tagasi Tartus ja näitas juba maast madalast – ilmselt paljuski tänu polaaruurijast isa geenidele – üles huvi eksootiliste rahvaste ja paikade vastu.
"Mul on kaks suurt huvi olnud. Võiks ütelda, kolm isegi: esiteks keeled, teiseks indiaani kultuurid ja kolmandaks Kaug-Ida kultuurid – Hiina, Tiibet, Korea. Nii et ma olen mõnes mõttes oma lapsepõlveunistuse ilusti täitnud, sest ma olen kuus aastat Hiinas, Tiibetis ja Koreas elanud, õppinud Hiinas hiina keelt ja tibetoloogiat. Nüüd aga ma mängin indiaanlastega ja saan selle eest palka," rääkis Park.
Parki sõber ja dokumentalist Liivo Niglas nentis, et kui esmapilgul võib indiaanlastele nende endi esivanemate keelt õpetav eestlane sürreaalsena mõjuda, siis tegelikult on selline olukord järjest tavalisem, sest maailmast kaob iga aasta suur hulk keeli.
Reisimine on alati suur seiklus
Liivo Niglas ja Indrek Park alustasid 1989 Tartu Ülikoolis ühel kursusel etnograafia õpinguid. Eluagset sõprust on tsementeerinud mitmed rännud ja seiklused.
"Indrekuga reisimine on alati üks suur seiklus. Kui on räägitud Lennart Merist seda, et ta oli suur avantürist ja suutis igal pool n-ö endale kasulikud tehingud välja kaubelda; leida transporti seal, kus seda ei oleks üldse pidanud olema jne-jne, siis tegelikult Indrekuga oli sarnane lugu," rääkis Niglas ja meenutas seika, kuidas nad koos tundras helikoptereid häälestasid.
"Kui ikkagi oli näha, et kuhugile põhjapõdrakasvatajate juurde ei pääse, siis läksime lihtsalt helikopteri juurde, rääkisime lenduritega, kuhu te sõidate, äkki viskate meid kuhugile põhjapõdrakasvatajate brigaadi ära. Ja noh see tihti juhtuski," lisas Niglas.
Pärast Tartut läks Park aastal 1996 Hiinasse õppima tiibeti keelt, olles sel erialal seal üldse esimene läänlane. Pekingis asuva Vähemusrahvaste Ülikooli lõpetamise järel kolis värske tibetoloog 2002. aastal jälle teise maailma serva ja asus õppima Indiana Ülikooli, mis on omamoodi keeleuurijate meka, kus õpetatakse üle saja keele. Muide, pikka aega oli see ainus ülikool USA-s, kus sai õppida eesti keelt ja kultuuri.
"Seal on Kesk-Euraasia osakond, mis siis ameeriklaste jaoks ulatub Tiibetist kuni Soome ja Eestini. Ehk me oleme tiibetlastega ühes kultuuriareaalis, mis minu jaoks oli väga sümpaatne," sõnas Park muiates.
Algul hiina keelt õpetanud Park sattus pooljuhuslikult indiaani keelte peale ega osanud aimatagi, et sellest saab elutöö ja ka maailma mastaabis üpris unikaalne ettevõtmine. Ameerika Ühendriikides identifitseeritakse tänini umbes 500 indiaanihõimu, mis võivad Parki sõnul olla erinevad nagu eestlased hotentottidest. Reservaadid, mis omal ajal tekkisid pahatihti vägivalla ja küüditamise tulemusel, on täna poolautonoomsed ja mõned väljastavad isegi oma passe.
https://menu.err.ee/1146885/pe...
