Hermann Simm
Rasmus Kagge
"Pealtnägija" tõi televaatajateni, kuidas Venemaa püüab oma luuraja Hermann Simmiga seonduvat läbikukkumist kinni mätsida telekanali NTV hoogsa lühifilmiga "Värbamine Eesti moodi", mida vaadates tundub, justkui ei oleks NATO ajaloo üht suurimat spiooniskandaali eales puhkenudki.
Ehkki idanaabrite spioonishow oli eetris ainult kaks nädalat pärast Hermann Simmi puudutava uudispommi plahvatamist, pole seal Simmist endast sõnagi. Vene eriteenistuste viimase aja üks võimsam läbikukkumine vaikitakse lihtsalt maha. Selle asemel antakse terve saate kestel tihedat tuld Simmi vahistanud kaitsepolitsei pihta, rääkis "Pealtnägija".
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduri Kaarel Kaasi sõnul on tegu tüüpilise propagandafilmiga, mis on justkui aabitsast maha kirjutatud, üks paljude seast oma parimas mahlas ja suurepärase ajastusega.
Ukraina tunnustatud infosõjateoreetiku Georgi Potšeptsovi sõnul on vaikimine loomulik käitumine. "Teatud asjadest ei taheta rääkida. See on täiesti loomulik. Kas te räägiksite ise ebameeldivatest asjadest? Loomulikult mitte. See on täiesti normaalne. Süsteem on orienteeritud positiivsete uudiste suure mahu peale."
13 aastat tühiste krosside eest Venemaale NATO saladusi müünud Simmi asemel särab saates ühe peategelasena hoopis Nõukogude ajal Kuressaares sõjaväearstina töötanud Sergei. Moskva elanik toob mängu tuntud nimed ja räägib loo sellest, mis juhtus 1990ndatel aastatel, kui ta käis sageli oma eestlasest sõbral Saaremaale külas, kalal.
Nagu klassikalises Hollywoodi kassahitis, kruvib luurefilm põnevust ega paljasta veel, kes on see salapärane Jüri. Enne veel liitub Saaremaa saunaõhtutega teinegi tegelane.
Humoorikas lugu sellest, kuidas Jüri Pihl oleks justkui isiklikult sõbra saunas agente värvanud koos oma endise asetäitja ja hilisema kapo juhi Aldis Alusega, ei ole aga kõik. Mõistagi ei jää luuredraamas mainimata pronksiöö. Ja siin tõstetakse tänane sotside juht ja endine siseminister Pihl esile kui kõige otsesem rahva karistaja.
Propagandahoobita ei pääse ka praegune kapo asedirektor ja Simmi tabamise üks peaarhitekte Aleksander Toots. Saates mängitakse ette diktofonilint, mille olevat salaja salvestanud Eestis vanemaid väisanud Vene ohvitser, kui ta siin kapo töötajatega kohtus.
Filmist selgub, et Vene ohvitser tõttas kohe Vene vastuluurajate juurde ja rääkis, kuidas teda üritati ähvarduste toel agendiks värvata. Kui FSB peamajas anti ohvitserile Eesti eriteenistuse töötajate fotoalbum, olevat too sealt ära tundnud ühe värbaja - kapo tippjuhi Tootsi.
Varjatud tunnustusena on filmis väide, et Vene välisministeerium avaldas 2005. aastal koguni protesti Eesti suursaadikule Moskvas, sest kapo töötajad olid maailma suurima riigi kodanike seast agentide värbamisega juba üle piiri läinud.
Venemaa propagandamasina hingeelu asjatundja Potšeptsov on veendunud, et sarnaste kiiresti kokkuklopsitud filmide idee on juhtida Vene publiku tähelepanu oluliselt kõrvale. Maalitakse pilt, et pikal ajateljel on pisikese vaenlasriigi Eesti jõhkrad luureskeemid olulisemad, kui ühe reeturi tabamine.
Sarnaselt varasematele luureteemalistele propagandafilmidele ei puudu ka saatest "Värbamine Eesti moodi" kohustuslikud osad. Esiteks süüdistatakse kapo töötajaid labastes kuritegudes, et nad pistavad agentidele mõeldud raha oma taskusse. Teiseks meenutatakse taas vanu stoorisid Venemaal tabatud Eesti väidetavatest agentidest. Sel korral lastakse isutekitajana salalinti, kus 2002. aastal vahistatud FSB ohvitser Igor Vjalkov pildistab eriarhiivis salajasi dokumente.
Üks kohustuslik osa sellistes Vene luuresoudes on alati olnud mõne paljastatud Eesti agendi puhtsüdamlik ülestunnistus. Sel korral rääkis endast kui nukrast kapo ohvrist ja agendist Vene luurajate kaamera ees endine politseinik ning seiklejast ettevõtja Allan Saar.
Paar nädalat enne Simmi paljastamist Venemaalt välja saadetud Saar ei ole aga autoriteetne ja usaldusväärne allikas. Luurevideol rääkis ärimees ühte, oma esimeses intervjuus "Pealtnägijale" pärast Venemaalt naasmist aga sootuks teist juttu. Seejuures väitis Saar raudkindlalt, et tema pole ühegi FSB töötajaga isegi kohtunud ega mingit pihtimust neile teinud.
Mitmed julgeolekuspetsialistid on "Pealtnägijale" tunnistanud, et ootasid Venemaalt kangemat vastulööki Simmi vahistamisele, kui kiiresti kokkuklopsitud kapo sarjamisfilmi. Eelkõige aga oodati "põnevat" vastukaja idanaabrite trükimeediast, kuid aasta jooksul on "Simmi rindel" aga valitsenud praktiliselt vaikus.
"Kui sellest üldse ei räägita, siis ei olegi vaja mingeid argumente. Seda sündmust ei ole. On selline meedia seadus: see millest ei räägita, seda pole olnud. Oli või ei olnud, kedagi see ei huvita," selgitas Potšeptsov.
Venemaa ajakirjanduses on reetur Simmi paljastamise kohta ilmunud üksnes napid uudised ja artiklid, mis kõik valdavalt tõlgitud Eesti või välisriikide meediast. Leidub vaid üksikuid üsna kentsakaid pealkirju, kus nimetatakse 12 aastaks vangi saadetud Simmi Venemaa kangelaseks ja meie meheks Tallinnas.
"Kui oli Kuuba kriis, siis ameeriklased said seda, mis nad tahtsid - raketid võeti maha. Kuid Kennedy andis pressile olulise käsu, et ei ole vaja karjuda sellest nagu meie võidust, vaikime. Las venelased arvavad, et see on nende võit. Võib-olla siin oli ka samamoodi, et las eestlased arvavad, et see on nende võit. Me analüüsime teiega nähtavat infot ja fakte, ja me ei tea reaalsust, mis seisab nende taga," märkis Potšeptsov.