Palju räägitakse Eesti pensionifondide madalast tootlusest. Selle algpõhjustest ei räägita mitte midagi.
Peeter Piho
ettevõtja, Swedbanki Investeerimisfondide fondijuht 2006-2011
https://epl.delfi.ee/arvamus/p...
Lisana komm FBest: Väga põhjalik ja sisukas artikkel. Kes see oli, kes meie raha rootslaste kätte mängis??
Kõik või vähemalt valdav enamik pensionifondide juhtimisega hõivatud inimestest Eestis on oma tööd teinud heas usus ja pühendunult. Nagu kõik teised töötajad kõigil teistel erialadel, on ka nemad teinud tagantjärgi hinnates paremaid ja halvemaid otsuseid. Aga olemasoleva olukorra, kus teise samba reform (nagu seda nimetavad pooldajad) või lammutamine (vastaste tõlgendus) tehakse suure tõenäosusega kiiresti ära, tingivad suuresti välised tegurid, millest pole peaaegu üldse juttu olnud.
Teise samba pensionifondide edulugu lõi kõikuma 2007. aasta teises pooles, kui buumi ajal ainult kasvanud finantsturud langusesse pöördusid ning varises kokku 2008. aastal, kui ülemaailmne finantskriis ametlikult algas. Ajaliselt langes see kokku Eesti kahe suurema fondivalitseja ülevõtmisega Stockholmis asuvate emaettevõtete poolt.
Sellest peale juhitakse nende fondide investeerimistegevust Rootsist, mis on sisulises vastuolus Eesti pensionifondide valitsemist reguleeriva seadusandlusega. Iseenesest poleks suurema ja vanema kompetentsi kaasamises fondijuhtimisse midagi halba, kui seda tehtaks osakuomanike huvides. Seekord nii ei olnud. Või vähemalt ei kukkunud niimoodi välja.
Kolm saatuslikku viga
Esimese asjana realiseerisid fondide uued otsustajad riskantseks hinnatud varad. Kriisi põhjas. Justkui oleks nullilähedaseks kahanenud väärtustel ruumi veel kuhugi kukkuda. Eestist juhitud fondid seda ei teinud ja nii tekkiski suur erinevus Stockholmis ja Tallinnas tehtud otsustel baseeruvate fondide tootluste vahel.
See ei olnud kõik. Vabanenud rahast investeeriti suur osa arvatavalt turvalistesse euroala riikide võlakirjadesse, millest omakorda valiti välja tootlikumad, eelkõige Kreeka, aga ka Itaalia ja Portugali omad. Järgnes võlakriis, kus kaotati väga palju Eesti pensionifondide raha.
Et küll küllale liiga ei teeks, aeti pärast kriisi ülikonservatiivset investeerimispoliitikat, mis jättis Eesti pensionifondide osakuomanikud ilma 2009. aastal alanud turgude kiire taastumise pakutud teenimisvõimalustest.
Ükski kolmest halvast otsusest ei olnud pahatahtlik, need olid lihtsalt ebaõnnestumised teiste paremate ja halvemate otsuste seas. Eesti pensionifondide jaoks oli aga tegemist otsustega, mis pani alguse praeguse reformiga kulmineeruvatele sündmustele. Seda ei oleks saanud juhtuda, kui asjaomased oleksid kriisi ajal ja järel oma tööd korralikult teinud ning varahalduse Stockholmi viimise ära hoidnud.
Ilmselt tajuti läbikukkumist ka Stockholmis. Vähemalt ühes kahest suurpangast olid kõik Baltimaade varahaldusettevõtete ülevõtmises osalenud rootslastest võtmeisikud 2012. aasta lõpuks grupist lahkunud.
Eestisse investeerimine lõpeks
Pensionireformi vastased apelleerivad sageli fondide tehtud Eesti investeeringutele ja nende võimalikule lõppemisele. Kummalisel kombel räägivad Eesti investeeringutest kõik, ka need, kes neid kunagi teinud ei ole.
Tegelikult on viimase kümne aasta jooksul on süstemaatiliselt Eestisse investeerinud ainult LHV fondid, arvestataval määral ka Swedbank. Kogu väljastpoolt LHV fonde Eestisse investeeritud raha põhineb üksikute töötajate missioonitundel ning need investeeringud on saanud võimalikuks süsteemi kiuste, mitte tänu sellele.
Kui pensionireform kavandatud kujul ellu viiakse, lõpeksid Eestisse tehtavad investeeringud lihtsalt ära ning selles oleks raske süüdistada nii rootslastest kui ka eestlastest fondijuhte. Põhimõtteliselt kõik kohalikud positsioonid on ebalikviidsed, aga likviidsust hakkab varsti fondist lahkujatele maksmiseks kasvõi igaks juhuks vaja olema.
Viimastel nädalatel on Eesti investeeringute löögi alla sattumine meedias kasvavat tähelepanu pälvinud. Seda diskussiooni jälgitakse ka Stockholmis ning argumente Baltikumi positsioonidest väljatõmbumiseks saadakse ainult juurde.
Reformi pooldajad räägivad vabadusest ise oma raha üle otsustada. Vähe räägitakse sellest, et fondid saavad investeerida paljudesse varaklassidesse, millele üksikisikul ligipääs puudub. Sealhulgas suuremale osale tänastest pensionifondide kohalikest investeeringutest. Näiteks ei oleks ükski eraisik iialgi saanud investeerida nüüdisaja Ida-Euroopa edukaima erakapitalifirma BaltCap fondidesse. Küll on seda teinud mitu meie pensionifondi ja osakuomanikud on sellelt hästi teeninud.
Rootslased ei suvatse
2009. ja 2010. aastal kasvas Tallinna börsi aktsiahindu mõõtev indeks 154%, kaks ja pool korda. Küsige oma pensionifondist, kui palju te osakuomanikuna sellest kasvust osa saite. Kui teie grupi peakontor on Stockholmis, siis ei saanud mitte midagi.
Miks? Sest arrogantsed rootslased ei suvatse pensionifondide koduturgu analüüsiga katta. Uskumatu, kes veel peaks kodumaist aktsiaturgu paremini kui tundma kui pensionifondide ehk suurima kohaliku institutsionaalse raha valitseja? Aga ei, Rootsi grupi poliitikas pole ette nähtud ja nii meie finantsturg kiratsebki juba kümme aastat. See, et varahalduste Stockholmi viimisega kaasnes ka suuruselt teise rahakogumi, pankade privaatvarahalduste raha, on lihtsalt täiendus.
Eesti investeeringute mittetegemist põhjendatakse mitmel moel. Hiljuti keskpanga analüüsi kommenteerides ütles Eesti Panga president Madis Müller II samba kaudu miljardite välismaale pumpamist õigustades, et ongi hea, kui pensionisammas ka välisriikide majanduse riski sisaldab.
Seda on õudne kuulata. Teise samba kaudu on Eestist välja, suuremas osas arenenud riikide majandusse suunatud kolm ja pool miljardit eurot pensionifondide raha. Sellega on tapetud kohalik kapitaliturg ning tekitatud olukord, kus me 21. sajandi keskpaigale lähenedes jätkuvalt heietame, kas normaalses riigis võiks suuremate linnade vahel olla normaalne maantee- ja raudteeühendus või tunda lihtsalt uhkust, et meie nõukogudeaegsetel maanteedel hukkub jätkuvalt vähem kui sada inimest aastas.
Rootsist juhitud fondid põhjendavad kohaliku turu eiramist selle väiksusega, mistõttu sellele analüütilise ressursi eraldamine ei ole ratsionaalne. See põhjendus on küüniline ja fondi investorite huvidele vastu töötav.
Kohalike investeeringute kaitse
Fondide tootluse presenteerimine on loominguline tegevus ja ka Eestis suudab iga fondivalitseja leida perioodi, kus just tema juhitud fondid on parimat tulemust näidanud. Siiski on LHV fondid juba aastaid enamasti parimad olnud. Needsamad LHV fondid, mis on ainsana süstemaatiliselt suuri Eesti investeeringuid teinud.
Pensionifondide investeeringud Eestisse on väärtus nii meie majandusele kui ka 700 tuhandele investorile. Kujunenud olukorras saab neid päästa ainult kohalike investeeringute kaitse meetmete lisamisega pensionireformile.
Kõik osapooled nõustuvad, et pensionifondide tegevust raamistavaid regulatsioone tuleb muuta, mitmed muudatused on just praegu jõustumas. Vabandust, need probleemid olid valdavalt teada juba 2006. aastal, 13 aastat on liiga kaua.
Selge, et pensionireformi väljatöötamise ajal 20 aastat tagasi ei olnud kellelgi kogemust ning tehti vigu, mida on jõudumööda parandatud. Siiski on vähemalt üks parandus läinud otse vales suunas nimelt vabadus kolmel korral aastas fondi vahetada.
Pensionifondide investeerimishorisont on ülimalt pikaajaline, enamiku osakuomanike jaoks mitukümmend aastat. Väljamaksete osakaal teisest sambast on olnud, on praegu ja jääb veel pikaks ajaks tühiseks. Seetõttu ei vaja pensionifond oma lõppeesmärgi, võimalikult kõrge pikaajalise tootluse saavutamiseks sisuliselt üldse likviidsust.
Samuti pole 40-aastase investeerigu hinna lühiajaline liikumine sisuliselt oluline. Tegelikult hinnatakse paljusid pikaajalisi investeeringuid ümber vaid korra aastas. Pidev fondivahetuse võimalus sunnib fonde võimalikult head jooksvat, lõpptulemuse jaoks sageli mittevajalikku tootlust näitama ning mõttetut likviidsust hoidma.
Kui te ühinete II sambaga 20-aastaselt ja lähete 65-aastaselt pensionile, võite fondi vahetada 135 korda. Milleks? Kord aastas ja mitte rohkem kui 2 korda 3 või ka 5 aasta jooksul on rohkem kui küllalt.
Aga see on mineviku teema. Iroonilisel kombel läheb osakuomanike huvide vastaselt kuhjatud likviidsust vaja hoopis selleks, et II sambast lahkujatele väljamakseid teha. Julm. Traagiline. Kes tegi? Ise tegime.
Kas ma toetan kohustuslikku teist sammast? Jah.
Kas ma toetan kohustuslikku teist sammast ilma ülalmainitud detaile muutmata? Ei. Eriti kui seadusandja ei võta midagi ette Eesti investeeringute jätkumise kaitseks.
Kas ma usun, et teist sammast oleks võimalik nii heaks reguleerida, et ta sellega rahul oleks? Ei, kolm korda aastas võimaldatava fondivahetamise sisseviijad ei näe probleemi. Rootslaste omavolitsemise ees pigistatakse silmad kinni ja kohaliku kapitalituru kui terviku eest ei muretse keegi.
Kas ma võtan oma raha II sambast välja? Ei ole veel otsustanud.
Ühte ma ütlen: olge ettevaatlikud, kui keegi ennast mingil alal eksperdina esitleb. Paljud olulised arengud, sealhulgas kõik majanduskriisid tulevad ekspertidele ootamatult. Täna 11 ja pool aastat tagasi, 2008. aasta kevadel ootas ekspertide enamus „pehmet maandumist“. Mäletate veel seda terminit, mis tähendab kiire majanduskasvu aeglustumist? Sama aasta viimases kvartalis kukkus Eesti majandus 10 protsenti ja väljus kriisist viiendiku võrra väiksemana kui sinna sisenes. Meil oli üle saja tuhande töötu ja algas massiline väljaränne, mille mõjusid jätkuvalt ning kardetavasti veel kaua „naudime“.
Pensioniasjade arutamisel osaleb väga palju eksperte. Ärge võtke nende öeldut automaatselt üle, analüüsige enne, kui otsustate. Aga küsige kindlasti, miks kolm ja pool miljardit eurot meie raha välismaa majandust ehitab ja meie enda arengut pidurdab.
