Armsad kaasmaalased,
kallid kaaskodanikud,

Eesti Vabariik tähistab 24. veebruaril 2005 oma 87. sünnipäeva. Õnnitlen Vabariigi Valitsuse nimel kõiki eestlasi lähedal ja kaugel selle tähtpäeva puhul!

Meie südamed kuuluvad ühtviisi ju sellele väikesele maalapile ja samavõrd sellele iseseisvale riigile siin Läänemere kaldal. Olla truud isamaalased tähendab meile samas olla ustavad riigikodanikud. Igaüks realiseerib seda kodanikukohust lähtudes omast äranägemisest ja omadest tõekspidamistest. Sellest saab kokku üks suur ja tugev Eesti, millel on kinnitusotsad Austraalias ja Ameerikas, Soomes ja Inglismaal. Aga „emalaev” ise, meie kodune maa ootab meid kõiki alati siin lahkel Läänemere idarannal.

Soovin, et oleksime tugevad ses tormakas ajas, tänasel iseseisvuspäeval, a.d. 2005!

Eestis tähistatakse iseseisvuspäeva traditsiooniliste ja harjumuspäraste ettevõtmistega, alates lipu heiskamisest päikesetõusul Tallinna Pika Hermanni torni kuni Vabariigi Presidendi riikliku vastuvõtuni Estonias õhtul. Need traditsioonid, nagu tavad ikka, on meie tugevus ja teatud tulevikutagatis.

Meile on aastaid räägitud, kuidas oleme üks sisemiselt lõhestunud rahvas ja kuidas meil on kaks Eestit, kodus üks ja paguluses teine. Juttu kahest identiteedist võib aga tänaseks päevaks õnneks pidada ebaõnnestunuks — loodan, et nõustute minuga?

Veelgi enam, nädalapäevad tagasi sai valmis BNS/Faktumi uuring, mis tuvastas, et kaks kolmandikku Eesti inimestest peab täna oma majanduslikku olukorda keskmiseks. Valmis ka Euroopa Liidu liikmesriikide avaliku arvamuse järjekordne uuring, kus selgus, et eestlased on rootslaste kõrval Euroopa optimistlikuim rahvas. Mitte kusagil teises riigis ei ole oma eluoluga rahulolevate inimeste arv viimasel ajal nii kiiresti tõusnud kui meil. Me usume tööalase olukorra paranemisesse, samal ajal kui sakslased kardavad vastupidiseid arenguid.

Me usume pigem oma riigi ja oma pere majandusliku olukorra paranemist kui halvenemist, samal ajal kui mujal Euroopas on inimestel põhjust olla murelikum. Ma tsiteerin uuringus tehtud järeldust: „Alates taasiseseisvumisest on Eesti ühiskonna ees seisvad väljakutsed ning lahendust vajavad probleemid olnud suures osas seotud majandusvaldkonnaga ning kogu ühiskonna reformimisega.

Ehkki Eestis ei saa ka täna veel kaugeltki mitte rääkida heaoluühiskonna standarditeni jõudmisest, on elanikkonna seas siiski tekkinud arvestatav majanduslik kindlustunne. Kui erinevates varasemates avaliku arvamuse uuringutes on peamiseks probleemiks olnud majandusliku toimetulekuga seonduv, siis tänaseks pole majandus eestimaalastele enam kõige olulisemana näiv probleem.”

Samas on ka neid, kes jutustavad eestlastest kui Rehepapi ja Kaval-Antsu rahvast. Ma ei ole nii pessimistlik. Jah, me oleme tegelnud kvantiteediga. Et oleks rohkem raha, süüa, masinaid, mugavusi. See on olnud loomulik. Vahepeal oli ju kõigest puudu. Nõukogude ajal lootis inimene, et riik annab talle kõik, et riik kannab ta eest hoolt. Nälga ei surnud, aga rikkaks ka ei saanud. Uus ühiskond nõudis, et inimene ka ise enda eest seisaks. Muutunud maailm tekitas paljudes pessimismi ja lootusetust.

Põlvkond, kes sai isadeks-emadeks kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate algul, on meeleheitlikult rüganud, et saavutada endale ja oma lastele inimväärilist elu. Rohkem, aina rohkem! Ükskõik mida. Peaasi, et oleks kvantiteet.

See täiesti põhjendatud mentaliteet peegeldus ka kasvavas nooruses. Noorus ja lapsed on aga rahvuse arengus määravaks teguriks. Nende hooletussejätmine, nendele ideaalide mittesisendamine maksab valusalt kätte.

Kuid võib oletada ja märgata, et ühiskonna vaimsuses toimuvad nüüd teatud muutused. Need muutused on aeglased ja isegi küllalt raskesti märgatavad. Ent tendentsid on tegelikult olemas.

Kvantiteediihalus hakkab asenduma vajadusega kvaliteedi järele. Inimesed on hakanud pikkamööda mõtlema elukvaliteedile tervikuna, ka vaimsusele. Muidugi pole me sugugi veel nii rikkad, et rahulduda praeguste materiaalsete võimalustega, kuid eesti inimene on hakanud huvi tundma ka elu esteetilise ja moraalse külje vastu.

Meid, eestlasi, ühendavad siiski teatud väärtused, tõekspidamised, põhimõtted. Me peame need üles otsima, meelde tuletama.

Julgen arvata, et moodi lähevad niisugused trendid ja brändid nagu ilu, headus, filosoofia ja altruism. Inimlik kultuur selle sõna kõige laiemas tähenduses. Loodan, et hakatakse rohkem tähelepanu pöörama meie keelele ja keelehoiule, sest keel on kultuuri kodu, kui Martin Heideggeri parafraseerida.

Ja muide, nimetatud Faktumi uuringus oli üks faktoritest, mis pani inimesi oma eluolule keskmisest enam häid hinnanguid andma – see, et neil on lapsed. Just nemad on meie tulevik. Me kõik soovime, et meie lapsed kasvaksid ja oleksid Eestile toeks. Et neist saaksid tublid Eesti kodanikud, kes meie riiki ja rahvast edasi viivad. Teisiti me edasi ei saa.

Niisiis täna, iseseisvuspäeval, mõelgem Eesti peale! Eesti. Me tähistame selle vabariigi aastapäeva, mille eest võib-olla vanaisa Vabadussõjas käis või Sinimägedes võitles. Selle riigi sünnipäeva, mille rahvuslikku rikkust iga päev sajad tuhanded eesti inimesed oma tööga ja ettevõtlikkusega kasvatavad. Ärgem siis unustagem, et meid ühendab sama, mis alati. See, et me oleme eestlased.

Palju õnne meile kõigile Vabariigi aastapäeva puhul!

Juhan Parts,
Eesti Vabariigi peaminister

Märkmed: