Ürituse avas Etnilise Pressi Nõukogu president Thomas S. Saras, nimetades seda nõukogu jaoks ajalooliseks võimaluseks kohtuda ametisoleva peaministriga.
Oma avasõnas mainis Thomas S. Saras Kanada juhtivat rolli maailmas majandusliku õitsengu osas, märkides viimaste aastate rekordilist töökohtade kasvu, madalaid intressimäärasid ja seitset tasakaalustatud eelarvet aastatel, kui Paul Martin oli finantsministri ametis. Ta kõneles peaministri pühendumisest paljudele küsimustele, märkides ka tema isa, Paul Martin Sr. rolli, kes oli vanemminister Pearson'i ja Trudeau kabinettides ning kelle saavutused Kanada kodakondsuse ja multikulturalismi heaks on väljapaistvad.
Järgnevalt andiski ta sõna Paul Martinile, kes samuti kõneles algul oma isast, meenutades, kuidas ta kord enne tema surma küsis, mida ta peab oma pikast poliitikukarjäärist kõige enam rahuldustpakkuvaks saavutuseks, millele Paul Martin Sr. vastas, et just Kodakondsuse Akti loomist. Sellel olid omad põhjused — ta oli näinud ja kogenud, kui palju on erinevate maade inimesed teinud Kanada heaks. Paul Martin rääkis ka, kuidas ta kasvas üles tööstuslinnas Windsoris (Ont.), kus elas palju II ms. järgselt saabunud immigrante, kes olid palju saavutanud ja pidid äkitselt oma elu ümber korraldama. Isa vaated avaldasid Paul Martinile suurt mõju omaenese vaadete kujunemisel riigile.
Ta rääkis ka, kuidas finantsministri ametis olles osales ta 4-5 korda aastas kohtumistel oma kolleegidega teistest suurtest riikidest ning talle sai kohe selgeks, et kanadalasena on tema vaated maailmale teistsugused kui tema enamusel kolleegidel. Ta märkis ka hiljutist G-8 riikide kohtumist Georgias, kus ta kolleegidega vesteldes taas koges, et Kanadal on perspektiiv, mida pole ühelgi teisel riigil: nimelt vaadatakse kõike kogu maailma silmadega, mitte vaid teatud etnilise grupi, rassi või religiooni omadega.
Järgnes küsimuste ja vastuste periood. Üks küsimustest puudutas tuhandeid välismaal hariduse saanud professionaale (arstid jpt. erialade esindajad) ja nende raskusi siin maal tööleasumisel. Paul Martin kõneles kohtumisest provintside juhtidega jaanuaris, kus tõstatas selle küsimuse ning ka järgneval kohtumisel saab see olema päevakorral. Ta kõneles ka $75 miljoni suurusest plaanist, millega loodaks haiglate juurde residendikohti teistes riikides õppinud professionaalide jaoks, et nad saaksid vajaliku koolituse ja õiguse oma erialal töötamiseks siin riigis. Ja kui sellest summast jääb väheks, saab eraldada rohkemgi raha, kuna see on vajalik riigi jaoks, kus on arstidest puudus, märkis peaminister.
Ta rääkis ka teistes maades õppinud inseneridest ja nende töötamisõigusest siin riigis, mille jaoks ta on konsulteerinud mitmete vastavate firmade ja ühingutega.
Üks küsimus puudutas immigratsioonitemaatikat — peaministri sõnul on iga-aastane eesmärk immigratsiooni osas 1% elanikkonnast, kuhu aga ei jõuta; immigrantide järele on aga riigis suur vajadus — ta kõneles, et ükskõik kui väiksesse linna ta läheb, tõstatakse munitsipaalses volikogus alati küsimus, et vajatakse rohkem inimesi. Ta kõneles ka tulevikusuundadest immigratsiooni alal jm. võimalikest probleemidest.
Küsimused puudutasid veel kodakondsustemaatikat, Quebec'i võimalikku separatismi; võimalikku vähemusvalitsust 28. juuni föderaalvalimiste järgselt ja mida see endaga kaasa toob; tervishoiu olukorda ning ootejärjekordade vähendamise võimalusi ja palju muud. Küsijaid oli rohkesti ning peaminister vastas kõigile asjalikult. Ühtlasi lubas ta edaspidigi etnilise pressiga kokku saada.
Järgnes võimalus, kus kõik kohalolijad said end koos peaministriga fotole jäädvustada ning külalisel oli aeg lahkuda järgnevatele ees ootavatele kohtumistele, mida valimiskampaania käigus oli veel rohkesti ees.