See vana koolimaja Valgas on pärast Eesti vabanemist olnud venekeelse arengupuudega laste kooli, eestikeelse põhikooli ja kutsekooli käes. Foto: Üllas Linder
Internetikommentaarides tehti peaministri seisukoht enamasti maha. Tegelikult on neid juhtpoliitikute sõnavõtte vähe, mida heatahtlikult kommenteeritakse. Seekord oli märgata, et kommenteerijad ise eriti head haridust ei oma.
Segadus haridustasemetega
Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehe andmetel on Eestis 39 kõrgharidust andvat õppeasutust. Nõukogude ajal oli neid kuus (Vene sõjakooli ma ei arvesta). Möödunud aasta juunis võttis valitsus vastu määruse Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991 antud Nõukogude Liidu kvalifikatsioonide vastavuse kohta. Kuigi see dokument kõigile ei meeldi ja kõiki probleeme ei lahenda, oli niisugust määrust ilmselt vaja.
Nõukogude ajal näitas kooli lõputunnistus või diplom selgelt, millisel tasemel inimese haridus on. Nüüd on üsna korralik segadus. Näiteks seitse kutseõppeasutust, mis varem andsid tööliseriala (keskharidusega või ilma selleta), annavad nüüd kõrgkoolidiplomi! Endised tehnikumid, mille tasemeks oli keskeri ehk keskkoolist veidi kõrgem haridus, hakkasid Eesti vabanedes andma kutsekõrgharidust. Magistrikraad, mis tuli kasutusele alles Eesti iseseisvumise järel, on jõudnud juba oma taset muuta.
See segadus ei ole eestlaste välja mõeldud. Laias maailmas lihtsalt on väga eritasemelisi õppeasutusi ja diplomeid. Eesti ei ole enam kinnises Nõukogude Liidus, vaid üks osa maailmast. Vabalt mööda ilma liikuvad, õppivad ja tööd otsivad eestlased tahavad, et nende diplomid oleksid võrreldavad ja tunnustatud nii kodumaal kui ka väljaspool seda.
Millist haridust on vaja?
Need, kellel on nii Eestis kui ka välismaal õppimise kogemus, kiidavad mõnikord Eestis antavat haridust. Isegi nõukogude ajal olevat see olnud heal tasemel. Võib-olla oligi nii. Aga teadmiste rakendamist takistas siis riigi vaesus ja rahvusvaheliste sidemete piiratus, plaanimajandusest tingitud kohmakus, eraalgatuse mahasurumine ideoloogilistel põhjustel ja sõjatööstuse eelisarendamine. Nüüd on neist põhjustest ainult vaesus alles jäänud.
President Arnold Rüütel kurtis oma uusaastakõnes, et Eestis on tuhandeid põhikoolieas lapsi, kes koolis ei käi ja paljud neist jäävadki ilma hariduseta. Elu näitab, et mõnele neist jõuab hariduse vajadus hiljem teadvusesse. Aga näiteks kuuenda klassi täiskasvanuna lõpetamine ei ole kerge – ei leia vastavat kooli.
Kutsekoolid, mis peaministri arvustajate arvates võiksid olla peamine haridustee noortele, on Eestis aastakümneid olnud ebapopulaarsed. Peale teadlikult eriala õppima läinud noorte on sinna ikka sattunud need, kes keskkooli sisse ei pääse. Mõne aastaga nende koolide mainet tõsta ei ole kindlasti võimalik.
Häirib mõnede kõrgkoolijuhtide soov teha doktoriõpe ingliskeelseks. See puudutab küll õppijate kõrgkihti. Aga juba bakalaureuseõppes annavad õppejõud üliõpilastele täie enesestmõistetavusega kohustusliku õppematerjalina ingliskeelset kirjandust. Nõukogude aeg õnnestus Eestis nii üle elada, et oli võimalik täielikult eesti keeles kõrgharidus kätte saada. Vabas Eestis peaks see enesestmõistetav olema. Võõrkeelte oskus on tänapäeval loomulikult vajalik.
Kõrgem eesmärk innustab
Peaminister unistab 600 uuest doktorist, kes peaksid majandusele uut edu tooma. Praegune Eesti tööstus on osaliselt üles ehitatud teiste maade suurtööstustele lihtsate allhangete täitmisele. Riigi arenedes ja palkade tõustes lähevad sellised tellimused Eestist ära vaesematele maadele ja inimesed jäävad tööta.
Ka koolihariduse andmine on nüüd äri. Iga kool ja koolitüüp püüab endale riigieelarvest või õppemaksudest suuremat raha saada. Seega ei ole ka haridusalane arutelu alati ajendatud riigi arengu huvidest.
Hea, et peaminister seadis kõrge sihi. Kõrgemad sihid sunnivad rohkem pingutama ja tulemus on parem.
