Peapiiskopi kojujõudmine
Peapiiskop emeeritus Jaan Kiivit viibis Peterburis koos õpetaja Tiit Pädamiga kirikuvalitsuse ülesandel, et osaleda Venemaa luteri kiriku peapiiskop emeerituse Georg Kretschmari 80. sünnipäeval ja pidada Venemaa luterlike kirikute juhtidega nõu EELK Siberi koguduste saatuse üle. Kolmapäeval, 31. augustil oldi teel Saksa kirikus toimuvale hommikupalvusele, kui Jaan Kiivit metroorongi vagunis kell 8.15 eesti aja järgi kokku varises, surm saabus silmapilkselt.
Neljapäeval, 1. septembril toimetati peapiiskopi põrm Peterburist kodumaale. Narvas, riigipiiril seisid auvalves kaitseväelased. Sõjaväeline vastuvõtt toimus kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi korraldusel, kes sel aastal autasustas Kiivitit kaitseväe eriteenete ristiga. Teel Narvast Tallinna saatsid lahkunut helisevad kirikukellad. Tallinna piiril pidas mälestuspalvuse, millest võttis osa ka lahkunu perekond, ametivendi ja mõttekaaslasi nii Eestist kui kaugemalt, peapiiskop Andres Põder. Süüdati ristikujuliselt paigutatud 12 suurt leinaküünalt.
Peapiiskopi viimne teekond
Hüvastijätt lahkunuga tund aega enne matusetalituse algust tõi Tallinna suurimasse kirikusse – Kaarli kirikusse Tõnismäel tuhandeid inimesi, kes soovisid armastatud ülemkarjasele oma viimset austust avaldada. Lahkunu sarga juures langetasid pea president Lennart Meri ja proua Helle Meri, peaminister Andrus Ansip, rahvastikuminister Paul-Erik Rummo, Tallinna linnapea Tõnis Palts, Kaitsejõudude Peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman jt.
Kodumaa kiriku pikaaegset peapiiskoppi olid tulnud ära saatma Välis-Eesti kiriku — E.E.L.K. esindajad peapiiskop Udo Petersoo, abipresident Rein Puusepp, praostid Thomas Vaga USAst, Lagle Heinla Inglismaalt ja Ingo Tiit Jaagu Rootsist ning abipraost Hannes Aasa Kanadast. Kohal olid ka naaberkirikute juhid: Soome peapiiskop Jukka Paarma, Rootsi peapiiskop Karl Gustav Hammar, Läti peapiiskop Janis Vanags ning Leedu piiskop Mindaugas Sabutis.
Jaan Kiivitil olid pikaaegsed sidemed oma kolleegidega laiast maailmast nii Püha Vaimu koguduse õpetajana kui ka kirikupeana. Matuseliste hulgas olid Püha Vaimu koguduse Soome Ylojärvi sõpruskoguduse õpetaja ja kauaaegne sõber Antero Honkkila abikaasaga. Esindajad Ingeri kirikust, Evangeelsest Luterlikust Kirikust Venemaal ja teistes riikides, Saksamaa ja Inglismaa kirikutest ning paljud, paljud teised.
Matusetalituse kõne pidas peapiiskop Andres Põder. Ta tänas kõiki, kes olid tulnud EELK kauaaegset ülemkarjast viimsele teekonnale saatma ja iseloomustas lahkunut kui pühendunud vaimulikku, kirikujuhti ja perekonnapead. Matusetalitusel teenisid kaasa E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo, peapiiskop em. Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, assessorid Joel Luhamets ja Tiit Salumäe. Laulis Tallinna praostkonna valikkoor Ene Üleoja ja Riho Ritsbeki dirigeerimisel, orelil mängisid Piret Aidulo, Marika Kahar ja Toomas Trass, viiulil Meelis Vahar ja Toomas Bubert ning flöödil Anne Jalakas.
Hüvastijätukõnedega astusid sarga juurde peaminister Andrus Ansip ja linnapea Tõnis Palts. Andrus Ansip ütles, et lahkunu on üks suur eestlane ja hingekarjane, Eesti kiriku ülesehitaja. Kõneleja avaldas vabariigi valitsuse nimel kaastunnet lahkunu perekonnale ja kogu EELKle. Tallinna linnapea Tõnis Palts tuletas meelde Jaan Kiiviti kolme aastakümne pikkust tööd Püha Vaimu koguduse õpetajana raskel nõukogude ajal, peapiiskopina aga jõudsid tema sõnad kogu rahvani juba ka raadio ja TV vahendusel.
Lahkunud kirikupead ja ametivenda, head sõpra Piiblisalmiga mälestades astusid sarga juurest mööda kõik EELK vaimulikud, Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad, külalised kaugelt ja lähedalt. Vaimulikud moodustasid tiheda spaleeri ja vaikse leinamuusika saatel kanti sark kirikust välja, et alustada teekonda viimsele puhkepaigale. Jaan Kiivit sängitati mulda Tallinna Rahumäe kalmistule. Muldasängitamise tseremoonia viisid läbi kaks luteri kiriku peapiiskoppi – Udo Petersoo ja Andres Põder.
Jaan Kiivitit mälestades
Ajalehes Eesti Kirik on omi mõtteid lahkunud peapiiskopist avaldanud teiste hulgas ka Mart Laar, kes meenutab päeva 1986. aastal, mil Jaan Kiivit tema lapsi ristis: „Oli kuidagi eriliselt kaunis hetk, seda just seetõttu, et ristimistalitus väljus tavalistest raamidest. Jaani jutlus on mul siiani meeles: ta tsiteeris Solzhenitsõnit ning rääkis tões elamise tähendusest ja vaprusest, mida see nõuab. Jaani jaoks oli oma maa ja rahva saatus püha ka neil aegadel, kui see veel paljusid sedavõrd suurel määral ei liigutanud.“
Isa Vello Salo kohtus Kiivitiga esimest korda Torontos: „Esimene mulje temast oli ta eriline võime väga kaalutletult ning valitud sõnadega kõnelda. Kohtusin temaga ka hiljem väga palju ja mul on temast ainult head mälestused, sest ta oli väga koostöövalmis ning tasakaalukas. Ausalt öeldes olen kade, et ta nii lihtsa kojukutse sai – et ta pääses Isakoju kohe peale oma elutöö lõpetamist ilma pikema kannatuseta.“
Lahkunud on suur vaimulik ja kauaaegne kirikujuht, ent jäänud on lugematud trükised, raamatud, jutlused, artiklid. Lugemiseks järeltulevatele põlvedele. Jutluste raamatus „Tõde teeb vabaks“ seisab: „Jumala sõna praegustele kuulutajatele tahaksin südame peale panna tundlikkust ja ärksust. Tundlikkust inimeste reaalse olukorra hindamisel, milles neil tuleb oma igapäevase eluga hakkama saada, ja ärksust kuulata, mida Pühakirjal on meile öelda. Mitte oma mõtted – nii on mind õpetatud – vaid sõna Jumala käest on see, mida me vajame.“