(Foto: Postimees/Peeter Langovits)
Anne Raiste
Peapiiskop Andres Põder nimetab "Aktuaalsele kaamerale" antud jõuluintervjuus tänavust protestilainet emotsionaalseks väljaelamiseks ning rõhutab, et "valitsuse asendamine alternatiivsete institutsioonidega on anarhia".
Te kuulutasite esimesel advendil teema-aastana välja usuaasta.
Usk on äärmiselt tähtis inimestevahelise ning inimese ja Jumala vahelise suhtlemise aspekt. Mida enam me võime üksteist usaldada ja olla üksteise suhtes ustavad, seda tugevamad on perekonnad ja ühiskond. Kui vahel arvatakse, et usk on ainult isiklik asi, siis vahel näeme, et inimese elukäik võib väga palju sõltuda sellest, kas teised teda usuvad ja usaldavad või ei.
Mida need teema-aastad tähendavad?
Nad tähendavad seda, et me peaksime keskenduma sellele, mida me ise usu all mõistame, kuidas see leiab väljenduse meie elus, mis on selle usu sisu, väärtused, eesmärgid ja kuna kirik loeb kahtlemata usu allikaks pühakirja, siis me süveneksime ka sellesse.
Usule annab kindlasti oma sügavuse ja kaalu ka see, et me seisame palves Jumala ees, aga et me kanname sinna ka kaasinimesed, mõtleme palves nendele. Kui me juba otsustame ja tunneme, et teine inimene on nii tähtis, et temale palves mõelda, siis me peame temasse ka tegelikus elus kogu oma headuse, kogu oma empaatiaga suhtuma.
Milline oli 2012. aasta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku jaoks?
See oli päris huvitav aasta oma arengute poolest. Toimus Usuteaduste instituudi reform, millest sai rakenduskõrgkool, ja mitmel pool tärkas tugev huvi kristlike üldhariduskoolide rajamise vastu. Eelmisel aastal rajatud Tallinna Toomkool sai ametliku koolitusloa, aga selliste koode rajamiseni on jõudnud ka Tartus Peetri kogudus, Tallinnas Kaarli kogudus ja mõtteid liigub mujalgi. Jõulude eel, kui mõtleme lastele ja jõululapsele, on selline areng päris rõõmustav.
Eestlased on olnud päris tublid läbi mitme kriisiaasta, suutnud säilitada tasakaalukuse, pingutanud, et toime tulla isiklikult ja riigina. Küllap need pinged on eskaleerunud.
See on olnud pigem teatud väljaelamine, emotsionaalne, mitte niivõrd ratsionaalne lähenemine ühiskonna probleemidele. Meil on päris küps esindusdemokraatia, iga nelja aasta tagant valitakse esindusorganid ja kodanikena langetame me siis oma põhilised otsused. Me ei saa jooksvalt asendada valitsust mingite alternatiivsete institutsioonidega. See ei mõeldav, see on anarhia.
Samas on arusaadav, et ka valitsus teeb vigu ning ka kriitika on õigustatud. Jõuluaeg on aeg, kui kõigil on põhjust järele mõelda.
On räägitud eetikakoodeksitest ametnikele ja poliitikutele. Kas sellised eetikakoodeksid muudavad midagi ühiskonnas?
Nad võib-olla teadvustavad inimestele teatud probleeme ja panevad küsima, kas see on see, mida me tahame. Kas see on see, mida me üldse suudame järgida.
Aga ilmselt on eetikakoodeksidki teatud liik välispidiseid repressiiv- ja mõjutusvahendeid. Kui need eetilised normid ei kasva välja seestpoolt, inimese usust või enesemõistmisest...
Me teinekord ei mõista selle usu suuri tagamaid ja peame enesestmõistetavaks, et meil on õigus elule, vabadusele, nii-öelda inimõigustele. Aga kust need tulevad? Me unustame ära, et tegelikult need ei ole evolutsioonilise ega revolutsioonilise protsessi tulemus, vaid inimõiguste aktsepteerimine on tulenenud ja tuleneb ikka põhimõttest, et need on inimesele Looja poolt kaasa antud.
Ka jõulud, Jeesuse sünd, paneb meid sellele mõtlema, et kui me omame Jumala lapse õigust, siis on meil ka inimõigused. Kui meil seda ei ole - siis paneb õlgu kehitama. Ja see mõjutab kindlasti ühiskondlikke protsesse.
Millele peaksid praegu mõtlema need inimesed, kes ei ole kristlased, ei käi iga päev kirikus, aga võib-olla tulevad jõululaupäeval kirikusse?
Milline on teie jõulusoov?
Ma tahakski soovida uueks aastaks, et inimesed tunneksid vastutust oma usu kaudu usaldada kaasinimesi ja Jumalat ning olla ka ise usaldusväärsed, võtta endale vastutus, et me võiksime tunda ennast turvalise perena ja ühiskonnana.