Tänavune jõululaupäeva telejumalateenistus Eesti Televisioonis kanti üle 24. detsembril EELK Pärnu Eliisabeti kirikust. Jutluse pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma, esinesid Pärnu kammerkoor, käsikellastuudio ja muusikakooli lapsed, dirigeeris Elo Kesküla. Allpool peapiiskop Viilma jutlus täismahus.Meie kõigi jaoks on jõululinnaks Petlemmaks, kuhu oleme jõuluõhtuks jõululapse sündimist tähistama tulnud, sel aastal Pärnu. Sama pika teekonna, kui läbisid Maarja ja Joosep Naatsaretist Petlemma pidid Pärnusse kohale jõudmiseks jalge alla võtma näiteks Kuresaarest, Jõgevalt või Tallinnast tulijad.
Autoga liikumisel on teatavad eelised eesli ees. Peamise edu annab kiirus. Mõeldes aga säästlikkuse ja keskkonna peale ning püüdes elustada tuntud jõululaulu sõnu, sõidame ehk tulevikus jõulukirikusse taas aisakellade helinal üle lume sahiseva kasutades selleks rohelist energiat. Arvestades lume hulka, mis veel nädala eest kõikjal maad kattis, polegi see väljakutse ehk tulevikus nii utoopiline.
Jõulukirikus tuttavate ja armsate jõulukoraalide vahel kõlanud jõuluevangeelium puudutas kõiki hingekeeli. Silme ette kerkisid kujutluspildid lõkketule ääres end soojendavatest karjustest, kelleni jõuab taevane inglikoori laul Jumala aust ning rahust maa peal, millest inimestel on hea meel.
Seekordsed jõulud ei saabu meie maailmajaos paraku rahuga maa peal, sest sõjarahutus Ukrainas tungib sealt, kuhu Kremli agressori pommid kukuvad, veel tuhandete kilomeetrite kaugusele üle Euroopa. Nukrusega tuleb tõdeda, et inimkond ei ole aastatuhandete kestel õppinud midagi varasemate põlvkondade sõjakuse ja vägivallaga kaasnenud traagikast.
Selle kurva tõdemuse osaks on seegi, et sel aastavahetusel tuleb oma esimesed jõulud võõrsil veeta miljonitel Ukraina sõjapõgenikel, kes kõik on oma kodust ja kodumaalt sunnitult põgenenud. Ehk on pisutki lohutav teadmine, et põgeniku leiba on omal ajal maitsnud ka oma sünnilinnas võimutsenud vägivalla jalust võõrsile pagenud jõululaps Jeesus.
Lisaks evangelist Luuka poolt üles kirjutatud jõuluevangeeliumile, on meile kõigile tuttav ka evangelist Matteuse värvikas jutustus hommikumaa tähetarkade külaskäigust Petlemma, et kummardada vastsündinud Jeesust kui Kuningat ning kinkida talle kulda, viirukit ja mürri.
Sellele lootusrikka külaskäigu kirjeldusele järgneb paraku tõsikurb jutustus kuningas Heroodese julmusest, mis ähvardas lõppeda kurvalt nii Jeesusele kui tema vanematele. Matteus jutustab: «Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: «Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!» Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse.» (Mt 2:13–14)
Harva oleme jõulupühadel meenutanud, et Jeesus veetis pärast sündimist oma esimesed eluaastad põgenikuna Egiptuses. Püha Perekond naasis sünnimaale alles pärast türannkuninga Heroodese surma ja tema poja Arhelaose võimule asumist. Piibliteadlased on pakkunud, et Püha Perekonna pagulasepõli Egiptuses võis kesta kuni kolm aastat enne kui julgeti naasta koju.
Seekordsete jõulude ajal on kuuekümne viie tuhande Ukraina sõjapõgeniku jaoks just Eestimaa selleks turvaliseks Egiptuseks, kust varju otsida. Annaks Jumal, et nende kõigi pagulaspõli saab olema lühem kui oli Jeesusel, Maarjal ja Joosepil. Isegi kui need pühad jäävad Ukraina sõjapõgenike jaoks ainsateks jõuludeks võõral maal ja võõra rahva seas, on nende pühad ikkagi sel korral eriliselt nukrad.
1944. aastal Stalini punaterrori eest kodust ja sünnimaalt põgenenud eestlased on meenutanud, et kõige suurem koduigatsus valdas neid just esimeste võõrsil veedetud jõulupühade ajal. Uuel asumaal maapaos olles ei tuntud end nii kodus, et oleks lähedaste ringis kogu hingest jõulurõõmu saanud nautida. Väga harva olid pagulased jõuluõhtul teretulnud ka kohalike pühadelauda. Tegelikult olid nad kõik lootnud jõuda jõuluks koju ...
Eestist punaterrori eest põgenema pääsenud luuletaja Henrik Visnapuu on kirjutanud põgeniku hinge rusunud jõuluängistusest oma 1944. aasta jõulukuul valminud luuletuses «Jõulutäht».
Läbi muremusta
täna silmavee
viib meid igiustav
Petlemmasse tee.
Valulik ja karge
on me jõulujutt.
Meil veel kõigil kurgus
lahkumise nutt.
Koos teiste Eestist põgenenud noortega metsatöödele viidud ja hiljem Kanadas põgenikuna elanud Viktor Libe meenutab 1944. aasta jõule Rootsis nõnda:
«Me olime oma toidukupongid ära kasutanud ja jõululaupäeva õhtuks ei olnud meil peaaegu midagi süüa. /.../ Kõndisime peatänaval edasi–tagasi ja ajasime kõva häälega eesti keeles juttu. Muidugi arutasime, mis nendes majades jõuluõhtul juhtub ja mida nad söövad. Kõht läks kõndides ikka tühjemaks ja jalad hakkasid väsima. Jõudsime ühe suurema maja ette, mis asus kiriku läheduses. /.../ Meie hulgas oli noormees Harald, Noarootsist pärit, ta oskas rootsi keelt. /.../ Harald läks sisse ja rääkis majaperenaisele meie loo. Hiljem selgus, et see oli kirikuõpetaja kodu ja neil olid jõulukülalised. Meid kutsuti sisse. Istusime pika laua äärde, mis oli kaetud ilusate jõulukaunistustega. Paistis, et õhtusöök oli möödas. /.../ Teenija valas meile kohvi kuldäärtega tassidesse, mis olid nii kerged ja õrnad, et me ei julgenud neid oma metsatööliste sõrmedega puudutada. /.../ Meil kõigil olid kõhud väga tühjad ja koogitaldrik asus meie kõigi käeulatuses. Järgmise viie minuti jooksul sõime kõik need koogid ära, mis olid taldrikul. /.../ Pereproua rääkis teenijaga midagi. Siis kutsuti meid kööki ja pandi köögilauale rikkalikult seda, mis oli üle jäänud õhtusöögist ja veel mitut toitu, mille maitsega me ei olnud veel harjunud. /.../ Ütlesime kordamööda õpetajaprouale: «Tack sa mycket” ja astusime väikest jõululaulu ümisedes metsateed mööda oma baraki poole.» (Esimesed jõulud paguluses Rootsis, Närkes 1944; Estonian Life, Nr 51, 22.12.2013)
Pühakirjas on põgenikupõlve pidavatest inimestest palju juttu. Rahvana sajandeid veedetud orjapõlve Egiptuses või ka 70 aasta pikkus Paabeli vangipõlve meenutavad juudid tänaseni. Seepärast mõisteti Piibli päevil hästi, mida tähendab põgenikupõli või kui õnnistusrikas on külalislahkus. 2. Moosese raamatus öeldakse: «Võõrale ära tee häda: te ju mõistate võõra hinge, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!» (2Ms 23:9) See tõdemus kehtib ka eestlaste kohta.
Eestimaale varjunud Ukraina sõjapõgenikud ei pääse jõuluks koju. Isegi kui arvestada, et suurem osa neist tähistab jõule vana kalendri järgi alles meie kolmekuningapäeva paiku. Et jõulud oleks tõelised kristliku armastuse pühad, kutsun kõiki eestimaalasi annetama jõulukingituse jagu rõõmu neile, kes on sunnitud tähistama jõule põgenikena Eestimaal. Paljudele meist on ka jõukohane jõululauda kattes lisada oma pere pidulistele juurde Püha Perekonna liikmete jagu kostilisi, kelle jõululauale saame omalt poolt jõulurõõmu lisada.
Leevendagu meie väike panus pisutki maapaos viibijate koduigatsust ning olgu tunnistuseks maarjamaisest külalislahkusest ja ligimesearmastusest. Ehk läheb nõnda toimides väikese jõuluimena täide kirjas Heebrealastele öeldud mõte: «Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.» (Hb 13:2)
Soovin, et kõiki meid külastaksid sel aastal lisaks jõuluvanale ka inglid, kes tuletavad meelde sõnumit, mille nad andisid jõuluööl karjastele: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:11)
