Sarja «Eesti mõttelugu» 87. köitena ilmus kirjastuselt Ilmamaa äsja valik peapiiskop professor Johan Kõpu artikleid pealkirjaga «Vaimu valgusel».
Koostanud on valiku Eesti XVIII sajandi kirikukorraldust uurinud, ent mitte sellega piirdunud doktor Andres Andresen. Temalt pärineb ka saatesõna.
Inimesele, kes tahab lugeda Kõpu-teemalisi värskeid käsitlusi rohkem, soovitan esmalt tänavu kevadel Jõgeval toimunud konverentsi «Uskuge valgusesse. Pühendatud Johan Kõpu 135. sünniaastapäevale» materjale, nimelt vihikut kaheksa artikliga (mitte nende teesidega!).
Teisena on väga õpetlik lugeda kadunud dotsent Pille Valgu (1959—2009) doktoritööd «Religiooniõpetus — Mis? Miks? Kuidas?» avaramal kujul. See on ilmunud tänavu Tartu ülikooli kirjastuses. Lehekülgedel 122—131 käsitleb Pille Valk Johan Kõpu osa sõjaeelse Eesti usuõpetuse korraldamisel, kuid Kõpust on juttu mujalgi.
Isegi kabinetiteadlane on raskesti kujuteldav, kabinetivaimulik pole aga mõeldav. Tolles avaras küsimusteringis, mida käsitles Johan Kõpp, leidub vähemasti kolm erisuunalist telge, mis kõik on väga praktilised. Üks seisneb luterliku mõtlemise eetikas koguduse ja kiriku ulatuses.
Sageli arvatakse, et usklikkus on igal juhul puhtam kui poliitiline võim. Ometi võib eetika kaudu olla kõrgematel vaimulikel väga suur poliitiline võim, mis neid sugugi ei määri.
Teine telg on kiriku asend riigis ja selle õpetamine. Pille Valgu uurimus pakub faktilist alusmaterjali usuõpetuse korraldamises gümnaasiumihariduse lõpuni.
Seegi küsimus on praktiline, eriti seoses koolivõrgu muutumisega. Kui keskkoolist saab põhikool, tuleb usuõpetuse mahtu kärpida, aga kui suureneb
kutsehariduskeskuste koormus, peab usuõpetust diferentseerima.
Kolmanda telje moodustab Johan Kõpu artiklites teema, mida võiks nimetada rahvahariduseks, kui see sõna poleks pisut ära lörtsitud. Mõneti on see ka mõistetav, sest ajad ju muutuvad.
Äksi pastor Otto Wilhelm Masing pidi õpetama piiblitundmise aabitsat, arvutamist ja kaugeid maid. Johan Kõpul oli esikohal elav ajalugu. Masingu eestlane on üksi, üldisemalt on ta maarahvas. Kõpu eestlane on organiseeritud kõrgemate püüdluste suunas.
Johan Kõpul puudub äraootav hoiak. See võib olla isikupära, kuid ka terve põlvkonna seisukoht. Ühelt poolt koos teistega rahvusliku ülikooli rajamine, teisalt Eesti Kirjanduse Seltsi arendamine nii rahvusliku kui maailmakultuurilise organisatsioonina. Ei lugenud see, et Johan Kõpp Laiusel ja Villem Reiman Kolga-Jaanis olid maapastorid ning elasid suurtest keskustest eemal. Määravaks sai veendumus.
Teoloogide köiteid sarjast «Eesti mõttelugu» ja nende juurde kuuluvat on tark tunda ka neil, kes pole usklikud.
Tehes koos Mart Ummelasega Vikerraadio sarjas «Kirjanduse tähestik» kaht saadet professor Uku Masingust, oli mul vaja mitu korda üle vaadata, kuidas Masing kui teoloog mõtles. See osutus võimalikuks vaid tänu tema pärandist koostatud raamatutele.
Siit kaks küsimust. Kõigepealt: järsku saaks läbi vähemaga? Umbes nii, et piirduks kirve varrega, aga tera jätaks kõrvale.
Tõepoolest, Johan Kõpu raamatut ei peagi läbi lugema järjepanu, ent lugeja, kes ei loe kõrvale professor Eduard Tennmanni raamatust «Varjatud varandus» osa «Riigifilosoofia», kaotab palju. Soovitan lugeda ka professor Elmar Salumaa köitest «Evangeelium ja eetos» artiklit «Prof. Johan Kõpu piiskopiks valimise puhul».
Teine küsimus on pisut kiusakas: kas kõige sellega on nii väga kiire just nüüd, kohalike valimiste künnisel? On küll. Need valimised on löönud inimesed veidi pimedaks. Sõimu on rohkem kui valgust.