Ta tuli sellesse, mis tema oma, ja tema omad ei võtnud teda vastu. Aga nii paljud, kes tema vastu võtsid, neile andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad tema nimesse.
Joh. ev. 1:11,12

Oleme taas selle püha teadmise osalised, kus meile kinnitatakse, et maailma on sündinud Kristus, Jumala Poeg, meie Õnnistegija. See teadmine toob meile alati erilist rahu. Kuigi oleme selles teadmises alati, aastast aastasse, tuleb see eriliselt ja jõuliselt esile jõulupühal, kus ingli hääl on tugevam kui maine rusuv kära, ja ütleb meile: „Ärge kartke! Ma kuulutan teile suurt rõõmu!“

Me kuuleme neid sõnu südamesoojusega, aga siiski peame kuulma ka rusuvat maist „kära“, mis on mitmeti isegi meie ajastu jooksul tõusnud ja langenud, nagu ta seda on teinud alati kõikidel maailma ajastutel, ja praegu jällegi jõudnud nagu haripunkti. Ometi aga korduvad jõulud igal aastal, kus taevane hääl kinnitab: „Ärge kartke!“ Kristlane kuuleb seda taevalist kinnitust ja tahabki olla julge. Samas kuuleb ta aga ka päevauudiseid ja ta julguse servadest mureneb midagi.

Kindlasti tundis ka evangelist Johannes sedasama, mida tunneme meie tänapäeval; ka siis, kui ta kirjutas oma evangeeliumi esimesi ridu. Ta kirjutas tõelisest valgusest, mis oli tulemas maailma, aga pidi ka nentima, et maailm ei tahtnud midagi teada sellest valgusest ja eelistas pimedust. Ja paratamatult tõuseb meis küsimus, kas nägi Johannes ette seda kahepalgelist tõdede embamist inimeses, ka aja-kaugustesse kulgevas tulevikus, mis läbi põlvkondade sunnib tõsiselt meelestatud inimeset mõtlema ingli sõnade üle? Muidugi ta nägi! Ka tema tundis inimest...inimkonda ja maailma, sest ta oli elanud selles pimedusega varjutatud maailmas selle ajani, kui ta hakkas kirjutama oma evangeeliumi esimesi ridu, olles olnud juba ka tunnistajaks Kolgata sündmustele. Ja nii ta saab kinnitada: „Maailm ei võtnud teda vastu!“ Võime arvata, et oma evangeeliumi kirjutamise alguses olid Johannese tunded vägagi sarnased meie tunnetega tänapäeval, 2000 aastat hiljem.

Siiski aga kirjutab Johannes edasi erilise kindlusega, olles veendunud kõiges selles, mille tunnistajaks ta oli olnud kolmandal päeval pärast Kolgatat, ja vaadates ka kaugesse tulevikku: „Aga niipaljud, kes tema vastu võtsid, neile andis ta meelevalla saada Jumala lasteks...!“

Johannes kasutab siin erilise rõhuga ühte sõna, mis eesti keelde on tõlgitud „meelevald“ (kreekakeelsest sõnast „dunamis“). Ja selles sõnas peitub üks väga sügav ja jõuline arusaam. Meelevald tähendab jõudu...aga siiski ka rohkemat kui jõudu. See tähendab seda, mis on jõuliselt juba saavutatud. Jõud üksinda võib veel olla poolik, mille eesmärk on saavutamata; mis on veel teostamata. Meelevald on aga jõulise tahte ümberlükkamatu täitumine. Sellega Johannes kinnitab selle jõu kadumatust neile, kes sellesse maailma tulnud; kes alati tuleva valguse vastu võtsid ja võtavad.

Siiski jääb aga maailmas paratamatult kestma ka pimedus, mis ei taha valgust vastu võtta. Niisamuti kui jäi kestma pimedus Petlemma sõime ümber, kus Heroodes otsis Petlemma lapsukest, et teda olematuks teha. Selle, Heroodese pimeduse haardega ümbritsetud tahte tulemusena hukkusid paljud lapsed. Me mõtleme neile Süüta Laste Päeval. Ka tänapäeval on palju süütuid, kes peavad kandma sama saatust, mida talusid Heroodese ohvrid.

Maailm on selline. Seal valitsevad soojus ja külm jahedus... õigus ja vale... armastus ja vihkamine... valgus ja pimedus... Nii nagu kord seisid vastamisi vennad Kain ja Aabel. Ka Rahu Kuninga sünnipäeval on see nii! Aga just selleks saatis Looja Jumal oma Poja, kinnitamaks oma meelevalda neile, kes eemalduvad pimedusest, et otsida tõelise Jumala tahet. Ja Jumala tahe ilmnes inimesele ja maailmale Petlemma sõimes. See andis inimesele jõulise tahte võidelda ... võidelda kõige vastu, milles idanevad tooruse ja jumalatuse juured, ükskõik millises vormis või ilmingus nad kerkivad esile. Ja me teame, nagu ka ajalugu on seda näidanud, et see (kuigi pea alati ohvritega), kannab siiski vilja. Eestlastena saame seda kinnitada, sest ka meie kodu- ja isademaal võib tänapäeval jõulude pühalik rõõm ja rahu takistamatult ja avalikult täita inimese südant ja hinge.

Siiski aga, kui surutakse taganema ja kaduma üks maiselt ängistav võim, siis on valmis tõusma ja tõuseb teine. Pimedus ja valgus ... armastus-soojus ja viha ... on paratamatud kaksikvennad siin ilmas. Selleks kristlane, ka jõulude kui rahupühade ajal, tunneb tihti maist rahutust oma hinges.

Johannes aga kinnitab meile jõuliselt: „Ta tuli sellesse, mis tema oma... ja neile, kes tema vastu võtsid, ta andis meelevalla saada Jumala lasteks.“ Kristus, sündides maailma, ei murdnud igaviku piire selleks, et murda ka kurjuse maist mõõka. Ei! Vaid ta tuli selleks, et külvata vaimset rahu ja anda meelevald kristlase hingele kord astuda üle Isa kodu läve. Mis väärtus oleks üksnes maisel rahul, kui igavik jääks pimedasse udumüüri, ilma lootuse ja valguseta? Nii ingli kui Johannese sõnad annavad meile suurima, absoluutselt murdumatu tõotuse: Ärge kartke enam! Jõululapses on teile kõige suurem, sügavam ja avaram meelevald! Jõud, mis kristlase südames on juba võitnud! Jõud, mis võitleb ka maiselt ängistava pimeduse vastu!

Soovin kõikidele kaasmaalastele lootuse-ja rahurikkaid ning jätkuvalt õnnistatud jõulupühi!

Torontos, jõulukuul 2004

Märkmed: