Eesti, 04.12.2019
©Scanpix
Lasnamäe linnaosa vanem Andres Vään.
Lasnamäe linnaosa vanem Andres Vään on Eesti Päevalehes välja toonud olulise sõnumi, mis kajastub pealkirjas: “Päästke Lasnamäe liigsest võõrtööjõust!”
EKRE on pidevalt ja järjekindlalt rääkinud võõrtööjõu massilise sissetoomise ohtlikkusest ja ettevõtjad on sama järjekindlalt jutustanud sellest, kuidas nad välismaalasteta hakkama ei saa. Nagu ikka, tundub jällegi õigus olevat rahvuskonservatiividel, sest vajalike töökäte varjus kuhjub uus sasipundar.
Andres Vääni loost jäävad kõlama mõned faktid – endisest NLiidust tulijad koonduvad suuresti Lasnamäele; tulevad madalama sissetulekuga inimesed ehk siis mitte “talendid”, vaid füüsilise töö tegijad; võõrad tulevad kandideerima töökohtadele, millel töötavad ka põlislasnamäelased; kuna siin on lähteriigist kõvasti kõrgem elustandard, siis tullakse peredega, mis paneb löögi alla kohalikud omavalitsused, sest vaja on lasteaia- ja koolikohti; taas tõuseb päevakorda migrantidele eesti keele õpetamine ja nii edasi.
Nagu näha, toob migratsioon kaasa mitte ainult reaalsed töötegijad, vaid tohutult probleeme. Kuivõrd endise NLiidu aladelt tulijad oskavad vene keelt, koonduvad nad venekeelsesse keskkonda (mis näeb ka välja nagu iga NL Liidu magalarajoon), kus saab vene keelega hakkama – selle võrra kukub ära vajadus eest keelt osata; nende inimeste tulek võib tekitada pingeid venekeelsel tööturul ja ukrainlaste saabumisega võivad Lasnamäel tekkida ka Ida-Ukraina pingete võimendused; lasteaiad ja koolid venestuvad uuesti; linnaosa vajab investeeringuid, et tagada migrantide massile sotsiaalne keskkond – muresid tekib aina juurde.
Eesti jaoks on ohtlik ka see, et kõik see toimub juba eestikeelsest ja -meelsest keskkonnast väljaspool, mistõttu meie enam neid protsesse ei kontrolli – Lasnamäel põrkuvad varasemate migrantide ja uussisserändajate erinevad huvid. Neid ei hakka enam lahendama Eesti valitsus, vaid keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse vene taustaga ametnikkond, kes omab mingitki mõju siinse venekeelse kogukonna üle. Eesti riiklik suveräänsus kahaneb järsult.
Eesti stagneerunud ametkond hakkab ilmselt jällegi laulma unelaulu integratsioonist, mis aga on juba ammu oma täielikku põrumist näidanud, seda just Lasnamäel ja Ida-Virumaal. Selle vähese, mida me oleme saavutanud, hävitab uus migratsioonilaine. Kuigi meie ise pole oma 300 000 mitte-eestlasega hakkama saanud ja terve Lääne-Euroopa on täis no-go-tsoone, mis said alguse Kolmanda Maailma töökäte impordist, ei õpi vigadest kohe mitte keegi.
Andres Vääni loo lõpuosa kõlab: “…olla valmis vajaduse korral ka pidurit vajutama. Sest lõpuks peab siinne rahvas otsustama, palju me oleme valmis vastu võtma, nii et meie enda elukorraldus ei kannataks.”
Migratsioonipidurile vajutamise aeg on juba ammu käes, aga peale EKRE ei soovi seda mitte keegi teha – kõik kuulavad ainult hala töökäte puudusest, kuigi senised lahendused näitavad, et migratsiooni ergutades ergutame ka tohutute sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste konfliktide teket.
