Maikuu viimasel päeval saatsin Uute Uudiste toimetusele meediakriitilise artikli „Peavoolumeedia – ühiskonna dresseeritud ja suukorvistatud valvekoer“, mis leidis avaldamist samal päeval. Selle trükkisid ära ka mitmed teised väljaanded, Objektiiv avaldas 4. juunil. Saatsin loo hindamiseks ja arvustamiseks Eesti Päevalehe ajakirjanikule Kärt Anveldile, keda soovitati kui õiglast ja empaatilist inimest. Kas eksisin tema aadressi või isikuga ehk eksis soovitaja, igatahes vastust pole.
Paaripäevase ooteaja järel, mida sisustas hauavaikus kõikide meediakanalite poolt, astusin uue sammu. Saatsin valvekoera artikli otse peavoolumeedia pulbitsevatesse voogudesse. Kõigepealt Postimeesgrupile ja Andrus Raudsalule; Rahvusringhäälingu meediategelastele; Ekspressmeediale ja Eesti Päevalehele, persooniti Urmo Soonvaldile; Priit Hõbemäele ja Toivo Tänavsuule. Viimasega istusin kõrvuti ühel Riigikogu palvehommikusöögil, niisiis on tegu kristlasega, kelle süda ei talu ülekohut. Veel saatsin artikli Sirbis töötavatele Kaarel Tarandile, Valle-Sten Maistele ja Lea Larinile. Infoks läkitasin artikli kümnele väiksemale väljaandele, keda ma oma klassifikatsiooni alusel peavoolu hulka ei arvanud.
Pöördumiste kaaskirjad mõnevõrra varieerusid, kuid kõigile kirjutasin: „Saadan Teile manuses oleva meediakriitilise loo. Ega ma ei looda, et see avaldatakse, aga kui keegi meediat ei analüüsi ega suuna või teevad seda vaid proponendid, siis arvataksegi, et kõik on õieti ja hästi tehtud. Ei ole. Seda kinnitab kahanev tellimuste arv – teid ei usaldata enam. Aeg on vaadata peeglisse. Enam ammu ei ole Juhan Peeglit, kes teid välja aitaks. Lugege manuse lugu, andke see avaldamiseks või analüüsiks koos kommentaaridega või seda nulliva artikliga. Jään rahule. Ometi oodatav vastus teilt vaid – v a i k i m i n e. Sel teel soovitakse jääda professoriteks“.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Teatavasti on eraomand püha, mida ei tohi puutuda. Seepärast ma ei saatnud pöördumiskirju hindamiseks mujale kui asjaosalistele. Erandiks oli kultuurileht Sirp, mis haukab tükke riigieelarvest. Sirbile saadetud kirja edastasin Riigikogu Kultuurikomisjonile ja kultuuriministrile analüüsiks ja hinnangu saamiseks.Nüüd on juba peaaegu kuu möödas artikli avaldamisest. Mida on mulle austatud adressaatide poolt vastatud? Tunnistan, et tulemus on null. Ainus vastuskiri saabus kirjale järgnenud päeval Rahvusringhäälingu dokumendihalduse spetsialistilt Kairit Mikkinilt: „Edastasime artikli uudiste- ja arvamustoimetusele teadmiseks“. See on nagu Presidendi Kantselei vastuskirjadki minu kirjadele, mis transkribeeritakse märgukirjast infokirjaks, millele ei pea enam vastama. Väga tark tegu dokumendihalduse spetsialisti poolt.
Niisiis täitus minu prohvetlik ennustus: „Ometi oodatav vastus teilt vaid - vaikimine. Sel teel soovitakse jääda professoriteks“. Aga tänu ei jäänud tulemata – Uued Uudised avaldasid artikli „Ideoloogiliselt dresseeritud demokraatia“, mis kinnitab minu seisukohti. Selle kirjutas ajaloolane, politoloog ja entsüklopedist Toomas Varrak. Ta ütleb: „Peavoolumeedia reaktsioon kaastööpakkumisele on enamasti selle ignoreerimine. Sellega sisuliselt välistatakse võimalus, osaleda ühiskondlikus mõttevahetus. Hoolimata autori pädevusest käsitletavas küsimuses“. Seda hämarat tsensuurivat rolli märkas vist ka kultuuriminister Anneli Ott, kui ta keeldus Eesti Ajakirjanike Liitu (EAL) loomeliiduna tunnustamast.
Järg jääb tulema.
Kas keegi on veel nõus torkima herilasepesa?
Link autori poolt viidatud artiklile: https://uueduudised.ee/arvamus...
