Mu abikaasa Greg ja mina kutsusime endid nii möödunud juulikuul, kui sõitsime ratastega mööda 1000 aasta vanust Camino Santiago’t, tehes 800-kilomeetrise palverännaku läbi Põhja-Hispaania.

Sõitsime mägiratastega radadel, mida mööda Chaucer, El Cid, Püha Frances Assisi ja isegi Shirley MacLaine olid matkanud — Hispaania põhja-ida nurgast põhja-lääne nurgani, Santiago Compostela’ni, mis on üks ristiusu kolmest kõige tähtsamast sihtkohast. On räägitud, et kui Püha Jakoobus (Jeesuse apostel) tapeti Heroodese poolt aastal 44, tõid ta järeltulijad laiba tagasi Hispaaniasse, kus ta oli olnud misjonär. Hiljem, kui ta reliikviad 10. sajandil avastati, ehitati tema auks katedraal ja aastatega kujunes välja palverännak. Nüüd võtab selle reisi ette üle 100.000 palveränduri aastas, enamik jalgsi, aga paljud ka ratastega igalt poolt maailmast.

Meie tutvusime kahe nädala jooksul (kus sõitsime 50-80 km päevas) inimestega 21-lt maalt! Olime otsustanud selle ettevõtmisega pühitseda oma topelt 50. juubeleid — minu juulikuus olev sünnipäev oli eriti tähendusrikas, kuna mulle sooviti õnne enam kui 12-s keeles.

Alustasime oma reisi Püreneede eelmäestikus; siis sõitsime läbi kuiva, tolmuse ja palava meseta (tasandiku); ronisime tagasi mägedesse (7 km ilma peatumata sõitu 1300 meetri kõrguseni ja siis 30-km-ne allatulemine, kus mina, esimest korda mägirattal, sõitsin 48 km tunnis pidurdades); ja siis lõpuks lopsakas ja künkalises Galicias. Nautisime Rioja viinamarjaistandusi ja Põhja-Hispaania endisi kuningriike; magasime lihtsates ühismagamisruumides külalislahketes nunnade ja munkade kloostrites; külastasime vaikseid, lihtsaid 11. ja 12. sajandi „Romanesque“ kirikuid ja imetlemisväärseid gooti katedraale; võtsime osa mitmest rahvus- ja uskudevahelisest diskussioonist koos lugematu arvu „café con leche“ (ja Hispaania veiniklaasiga) meie kaaspalveränduritega. Siis, mõni päev enne Püha Jakoobuse juubelit (25. juulil, esimene sel sajandil, kuna kuupäev peab kokku langema pühapäevaga) ja Hispaania kuninga, kuninganna ja presidendi kohalejõudmist, lõpetasime oma palverännaku, võttes osa suurest rahvusvahelisest jumalateenistusest ja kuulates uhkelt, kui tunnustasti Kanada palverändurite osavõttu. Olime ka ülimalt õnnelikud, saades kätte oma Compostela palverännaku tunnistused...

Eriti, kuna see oli füüsiliselt olnud niivõrd raske. Rajad olid järsud ja kivised, ja maanteed olid hirmutavad. Aga palverännakud peaksidki ju paljunõudvad olema, eks? Ning tutvusime ka Hispaania kultuuriga: nad toetavad väga palverännakuid, hõigates tihti meile „Buen Camino!“ (Head teekonda!). Ja meie võime palju õppida nende lihtsast elustiilist. Reis oli muidugi ka hingeliselt rikastav, pakkudes võimalusi võtta pause oma elus ja mõelda meie usu ja väärtuste peale. Peale kõige muu oli see haruldane puhkus hämmastavalt ilusas looduses (kus olime tihti täitsa üksi), palavas päikesepaistes, sõbralike ja toetavate hispaanlaste keskel.

Soovitame seda reisi — mis oli üks meie elu parimatest — teile kõigile, matkajatele ja ratturitele. Buen Camino!

Märkmed: