Peep Leppik, teadlasest koolmeister - Miks tahame kõik rääkida ühtmoodi?

Kogemus ütleb, et oleme Eestis (ka mujal) kõik hakanud rääkima (mõtlema?) nagu ühtmoodi. Miks see nii on ja kelle huvides? Arutlegem, aga targutusteta!

2018 suvel jooksis meie ajakirjandusest läbi (milline lohakus!) info inimeste arukuse (IQ) LANGUSEST just Euroopas viimase põlvkonna jooksul umbes 7 standartpunkti, mida tuleb pidada üsna oluliseks. Eraldi olid välja toodud kuus riiki (nende seas ka Eesti – oi-oi!). Akadeemik Jüri Allik hoiatas meid selle eest üle 10 aasta tagasi. Ja Merle Kõrgesaare kokkuvõttes 2013 me gümnaasiumite lõpetajate kohta (N=1328) kinnitati langust aastatel 2001-2012 isegi 8 punkti. Muidugi, pole see vaid Eesti probleem vaid tänase heaoluühiskonna oma üha laiemalt, mille PÕHJUSTEST olen teaduspõhiselt viimasel ajal ka kirjutanud – Mure Eesti kooli pärast (2010), Homo sapiens on suremas … (2017), À propos … (2019) ja Carpe diem! (2020). Esimene korjati suurtes kettides isegi müügilt! Kõige üllatavam ongi, et arukuse languse teemal, mis hakkab segama juba iga ühiskonna loomulikku kulgu, ei arutleta ega taheta avaldada meediaski midagi.

Selgi on oma PÕHJUS – juba on käivitunud algoritmiline (teatud skeemide järgi toimiv) mõtlemine – mõtlemise enda SURM. Mõtlev inimene julgeb vastutada, ta kaitseb omi seisukohti teaduspõhiste argumentidega. Mõtlemisvõimetu keelab ja vihjab kõrgemale või välismaale – olgu ÜRO „laste õigused“, eurodirektiivid või isegi labane – millal ja kus maski kanda. Nii on lihtne alla keskmise IQ-ga karjääri teha ka oma valdkonda sügavamalt tundmata – piisab vihjest „ülevalt“ tulnud (eriti välismaisele) „näitele-juhendile“ – siis ju „ei eksi“. Teisiti on raske selgitada kasvõi meie kooli üle 20-aastast allakäiku, kus vihjame üha välismaale, PISA-le ja/või TALIS-ele, sest omad uuringud on olematud ja süveneda ei viitsi.

Ivan Makarov on raamatus „Venelasena Eestimaal“ rõhutanud, et venelasena ei sobi tal hakata eestlasi õpetama, kuis siin asju ajada. See on kõlbluse kõrgtase! Märgakem samas, et just algoritmilise mõtlemise kaudu on harjutatud meid pea tahtmatult andma hinnanguid naabritele, seejuures ka IDEOLOOGILISELT – mõnda võib lausa sõimata – aga end oleme kuulutanud lausa „maailma kõige targemaks rahvaks“… Minul on vana koolmeistrina häbi! Vaadakem endasse!

Kui oma mõtlemine puudub, siis on lihtne välja pursata – teeme Eesti suureks! – maailm jälgib me tegusid-sõnu. Ei, oleme väikeriik ja –rahvas, kel tuleks nii ka käituda-elada. Väärikus-säästlikkus on väikerahva osa. Jäljendades suurrahvaid (märgakem – see on pea igapäevane suund) viime oma rahva hukule. Ühe rahva elujõu (ka majanduse) aluseks on haridus ja kultuur ise (mitte neist rääkimine)…

Märkmed: