Hea Kristian!

Enam kui kaks nädalat tagasi meie fraktsiooniga kohtudes lubasid, et annad siseministrina mulle võimalikult täpse ülevaate sellest, mis toimus pühapäeval, 11. aprillil Toompeal ja selle tagamaadest.

Lubasid mind informeerida, kes ikkagi andis korralduse piirata Toompea metalltaradega ja tuua tänavatele hambuni relvastatud märulipolitsei koos koertega, millisele ohuhinnangule politsei toetus ja millal Sind siseministrina kõigest sellest informeeriti ning milline see info õigupoolest oli.

Lubasid lahke suuga vastata. Ma jäin ootama.

Nädal hiljem saatsin Sulle meeldetuletuse. Taas vaikus, ei midagi.

Kulus veel terve nädal, enne kui viimaks oodatud kiri saabus. Kuid minu suureks hämmastuseks oli see tühi. Kirjutasid, et Sa ei saa mulle midagi konkreetset öelda, kuna see on Politsei ja Piirivalveameti info ja „minul kui teabe saajal puudub õiguslik alus ja võimalus PPA informatsiooni jagada.“

Samas tuletasid oma neljarealises kirjas mulle meelde, et ma ei tohi kirja sisu avalikustada, vastasel korral ähvardab mind 300 trahviühiku suurune trahv.

Mis toimub, Kristian?

Rahvas avaldab Toompeal nädalate kaupa meelt politseiriigi tekkimise vastu, aga Sinule alluv politsei toob tänavatele hambuni relvastatud märulipolitseinikud ühes koertega, näidates sellega, et asi võibki tõsi olla.

Meie kohtumisel ütlesid, et politsei lähtus terviseameti ohuhinnangust, samas soovitas Sulle alluv politsei peadirektor aga hoopis tutvuda kapo ohuhinnanguga, mille järgi olevat neil aprillipäevadel ähvardanud reaalne oht meie põhiseaduslikule korrale ning teatud jõud olevat plaaninud sarnaselt Kapitooliumi ründmisega nüüd ka Riigikogusse tungida.

Täna ma tean, et ei terviseameti ega ka riigisaladuse paksu loori alla maetud kaitsepolitsei ohuhinnangus pole mingeid viiteid sellele, et politsei pidanuks rahuliku rahva vastu eriüksused välja tooma. Veelgi enam, tegemist polnud isegi mitte ohuhinnanguga, vaid kõigest rutiinse memoga. Seega oli tegemist politseipoolse ilmse provokatsiooniga.

Ja nüüd kirjutad, et kuna tegemist on PPA informatsiooniga, ei saa Sina siseministrina mulle kui Riigikogu liikmele aru anda.

Hea Kristian, Sa oled küll Eesti Vabariigi siseminister, kuid mina Riigikogu liikmena olen Sinu tööandja. Ja töötaja, olgu ta või siseminister, peab tööandjale aru andma. Töövõtjal ei saa tööandja ees saladusi olla.

Kirjutades, et Sa ei saa ei mulle ega minu kolleegidele kõigest sellest rääkida, tunnistad, et Sinu jaoks tsiviilkontrolli ei eksisteeri.

Midagi on siin ikka väga-väga paigast ära.

Süvariigi üle on nalja visatud. Sinu neljarealine kiri, hea Kristian, näitab paraku halastamatu selgusega, et asi on naljast kaugel. Sina siseministrina oled politseikindral Vaheri pantvang.

Kuid see on kõigest üks osa hirmuäratavast pildist. Kuigi rahvas valib oma esindajad parlamenti ja parlament kinnitab omakorda ametisse valitsuse, on selle liikmete käed paraku suuresti seotud.

Veelgi enam, isegi ministritel on väga raske poliitilisi lubadusi ellu viia, sest neile alluvad ametnikud ütlevad alatihti, et seda ei saa teha ja seda ka ja nii ammugi mitte. Sest ametnikud teavad – poliitikud tulevad ja lähevad, nemad jäävad. Ja nemad teavad, k u i d a s peab.

Seepärast pole ka ministri asi oma nina ametnike juhitud allasutuste tegemistesse toppida, las nemad toimetavad nii, nagu heaks arvavad. Vähe sellest, avaliku teenistuse tippjuhtide valikukomisjon ütleb ministrile, kellest saavad ka temale alluvate asustuste uued juhid ja ministri asi on tehtud valik üksnes heaks kiita.

Mina ja minu kolleegid sellega ei nõustu.

Mis puutub aprilli alguse sündmusi Toompeal, siis see asi haiseb tugevasti.

On ilmselge, et keegi on valetanud.

Peeter Ernits
Riigikogu liige

https://uueduudised.ee/arvamus...

Märkmed: