Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak.
FOTO: Margus Ansu
Marksismi taotluseks on rahvusriikide ja eriti väikerahvaste kadumine. Sellist maailmanägemust võime eelkõige nimetada rassismi absoluutseks vormiks, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak. Ka eestlasi ei tohiks marksistliku vaate järgi olemaski olla – teooria ju nõuab nii.
Artikkel tervikuna siit: https://arvamus.postimees.ee/4...
Friedrich Engels kirjutab Neue Rheinische Zeitungis (jaanuar 1849) ajaloofilosoofiliselt Euroopast üle käivat revolutsioonide ja sõdade lainet analüüsides järgnevalt:
«Euroopas ei ole ühtegi riiki, kus poleks mõnes nurgas üht või mitut varemeis fragmenti rahvastest, eelnenud põlisasukate jäänukitest, kes poleks allasurutud ja ahelaishoitud rahvaste poolt, millest sai hiljem peamine ajaloolise arengu instrument. Need rahvuse jäänused, kes on ajaloo käigus halastamatult jalge alla tallatud, nagu Hegel ütles, jäänukfragmendid rahvusest, muutuvad alati vasturevolutsiooni fanaatilisteks lipukandjateks ja jäävad selleks kuni nende täieliku hävitamiseni või rahvusliku iseloomu kadumiseni; täpselt nagu kogu nende eksistents üleüldiselt ja iseeneses ongi protest suure ajaloolise revolutsiooni vastu.»[1]
Sellisteks kontrevolutsioonilisteks jäänukiteks peab Engels eelkõige gaele Šotimaal (Stuartite toetajad 1640-1745), bretoone Prantsusmaal (Bourbonide toetajad 1792-1800), baske Hispaanias (Don Carlose toetajad) ja panslavistlikke lõunaslaave Austria impeeriumis.
Viimaste kohta leiab Engels, et tegu on jäänukitega segadusi täis tuhandeaastasest ajaloost. Nad nägevat oma pääsemist ainult kogu «Euroopa liikumise tagasipööramises», kuid ka sidemes Venemaaga.
Ainsad mittebarbaarsed rahvad slaavlaste seas olevat Engelsi järgi oma tsivilisatsiooni saanud sakslastelt ning ka nende rasside seas olevat ainult tšehhidel ja horvaatidel olemas mingigi ajalooline traditsioon, mis ei ole saadud isandrahvaste kaudu, vaid arendatud iseseisvalt.
Probleemiks kõikide nende «barbaarsete rasside» puhul on Engelsil aga eelkõige asjaolu, et nad ei hülga oma madalat rahvust ja rassi üleilmse suurrahvaste poolt läbiviidava revolutsiooni eesmärgi nimel. Saksa rahvus nagu ka teised revolutsioonikõlbulised suurrahvad on selles plaanis head ja õilsad, barbaarsed alamrassid aga kahjurlikud kontrad.
Nagu Engels oma arutelu kokku võtab, «järgmine maailmasõda toob kaasa mitte ainult reaktsiooniliste klasside ja dünastiate, vaid ka tervete reaktsiooniliste rahvaste kadumise. Ja see on samuti samm edasi».
Tõenäoliselt saab iga lugeja aru, et siia loetelusse sobinuks väga edukalt paljude teiste seas ka eestlased Vene impeeriumis, kes osutusidki revolutsioonile ülikahjulikuks elemendiks. Revolutsiooniline pealinn oleks peaaegu langenud «barbaarse» väikerahva eestlaste poolt assisteeritud rünnaku all ning revolutsioonilised hordid peatati Narva all.
Engels seega teadis väga täpselt, kes on revolutsiooni suurimad vaenlased, kuid eksis selles osas, et revolutsioonikeeristes suutsid paljud reaktsioonilised väikerahvad hoopiski võidu saavutada ning kestma jääda. Suurte või siis valgustatud rahvaste piirideta ja klassideta ülemaailmne revolutsiooniline ühiskond jäi sündimata. See aga ongi tänaseni tõelise marksisti jaoks suurim tilk tõrva meepotis. Ka eestlasi ei tohiks olemas olla – teooria ju ütleb nii – aga ikka nad panevad tõelisele valgustusfilosoofiale rumalusest vastu!
Võitlus pidi olema verine ja reaalne – mitte paberil ja filosoofiline
Friedrich Engelsi, Karl Marxi, Karl Schapperi ja teiste poolt asutatud poliitiline partei nimega Kommunistide Liit (Bund der Kommunisten) oli ka eelpooltsiteeritud Engelsi ajaloofilosoofilisest artiklist kaks aastat varem Marxi ja Engelsi poolt koostatud «Kommunistliku partei manifesti» (1848) taga.
Kommunistlik manifest esitles ajaloonägemuse, mille kohaselt on kogu elu klassidevaheline verine võitlus (mille propageerimine on muide keelatud meie Põhiseaduse järgi). Manifest lõpeb sõnadega, mis kutsuvad üles vägivaldsele sotsiaalse korra kukutamisele ja ühe klassi diktatuurile: «Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega. Värisegu võimulolevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees. Proletariaadil pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm. Kõigi maade proletaarlased, ühinege!»[2]
Vastava ajastu kommunistlike ja sotsialistlike tegelaste eri kirjutisi on rohkelt ja üldiselt kasutatakse neid marksismi propageerijate ja apologeetide poolt valikuliselt – tuues esile ainult liberaaldemokraatia konteksti sobivad väited ning mõeldes välja vale, nagu oleks marksism olnud valgustuslik õpetus paremast elust.
Esmalt – marksism ja kommunism on üks ja sama liikumine; ei eksisteeri eraldi marksismi väljaspool poliitilise ja rahvusvahelise Kommunistliku partei tegevust. Kuigi meile üritatakse jätta muljet, et marksism oleks justkui ühiskonnateooria ja kommunism selle praktiline elluviimine, on päriselus tegu sünonüümidega.
Kommunistliku partei eesmärgiks oli aga selgelt praktiline revolutsiooni läbiviimine ja vägivallaga võimu enda kätte haaramine. Kuigi aktivistid olid avaldanud omi ideid eri nurkade alt ka enne konkreetse partei moodustamist, selginevad ja tekivad vastava liikumise filosoofilised ja praktilised nägemused eelkõige poliitilise võitluse käigus.
Teiseks ülilevinud väärarusaamaks on see, nagu oleks olnud kommunism-marksism oma loomult rahvusülene. Selgelt väljaöeldud taotlusteks oli alamrahvaste ja lõpuks üldse rahvusriikide kadumine, mida võime tänapäeval ehk nimetada isegi absoluutseks rassismiks.
Vägivalla abil tuli allutada ja minema pühkida ka kõik muud vaenlasklassid – kodanlikest kiriklikeni. Võitlus pidi olema verine ja reaalne – mitte paberil ja filosoofiliselt – vaid päriselus.
Marksism oli ka selgelt ateistlik õpetus: jumal ja papid olid eelkõige kodanluse võimu instrumendid vaimupimeduse levitamiseks ja rõhumiseks – oopium lihtrahvale. Eriti kristluse vastased väljaütlemised on levinud ka meie kaasaegsete marksismi apologeetide seas, kuigi eestlastele vist on ette heidetud eelkõige meie väidetavat «läbiseedimata kristlust», mis pidavat olema madalam, kui Pariisi terroristide euroopalik (islamistlik-revolutsiooniline?) moraal. Mõned arvamused aga lahendavad probleemi teisiti ja teevad Jeesusest hoopis esimese kommunisti ja Paulusest esimese antifašisti. Ka meie ajal ringiliikuv nõue rangelt ilmalikust riigist on marksistliku pärandi edasikestmine lääne demokraatias.
Marksismi peamine apoloogia natsionaalsotsialismi ees kõrgemat moraalset valgustuslikku jõudu omava liikumisena seisneb tihti väites, nagu oleks rassism ja mingi rahva vaenamine puhtalt etnilise kuuluvuse madalamaks tunnistamise läbi olnud marksismile võõras.
Marksism olevat ju tahtnud kogu inimkonnale tuua kõigest paremat elu, sundides nad kõik elama rahus koos ühes kõikehõlmavas tööliste-talupoegade kosmopoliitses peolauas, natsionaalsotsialism aga hävitada rahvaid geneetilistel alustel ja marssida pärast holokausti sooritamist 1000 aastat järjest sõjaväelisi käsklusi karjudes mööda tänavaid ringi.
Marxi antisemitism
Lihtsustatult – antisemitismi peetakse eelkõige rahvusliku liikumise võsuks. Võtame aga vaatluse alla Karl Marxi teksti nimega «Juudiküsimusest»[3] (1843-44). Marx paneb lugejale ette kujutada juuti eelkõige mitte kui usulist nähtust (den Sabbatsjuden) vaid tavalist, maist nähtust – igapäevajuuti (den wirklichen weltlichen Juden, den Alltagsjuden) – näha juudi usu saladust «päris» juudis. Ta järeldab, et judaismi sekulaarseks baasiks on eelkõige praktiline vajadus ja omakasu (das praktische Bedürfnis, der Eigennutz). «Milline on juutide maine kultus? Kaubitsemine-liiakasuvõtmine (Der Schacher). Milline on juutide maine Jumal? Raha.» Marx järeldabki, et tema kaasaegne ühiskond ju ongi «juut» – üks suur liiakasuvõtmine ja raha kummardamine.
Sisuliselt samastabki Marx juutluse kapitalismi ja rõhumisega, millest saksa rahvas peab üldise vabanemise nimel lahti ütlema. Juudil oli tõesti võimalus samamoodi endast lahti öeldes saada uueks inimeseks – nagu Marx ise oli saanud. Seega juutide massimõrva tõepoolest ei planeeritud – küll kuulus aga nende rahvuslik karakter hävimisele. Kumb on moraalselt parem – kas hinge või keha võtmine, on iga inimese enda kaalutleda.
Taaskord leidub hulgaliselt teoreetikuid, kes selgitavad, et ega ometi hea Marx nii ei tahtnud väita nagu ta kirjutas ja mõtles, vanemaks saades oli hoopis teistsugune ja seega marksism ei olnud üldse antisemiitlik (vt näiteks Louis Althusser, Pour Marx. 1965). Äkki väljendas ta tegelikult lihtsalt oma ajal ka teiste seas levinud seisukohti ja marksismil pole marksismiga mingit seost, sest «meie ju järgime seda õiget valgustuslikku marksismi»?
Kui panna tükkidest kokku aga tervikpilt, näeme tugevalt klassivihale, rassivihale ja kindlasti ka antisemitismile orienteeritud liikumist, mis soovis oma sihid selgesõnaliselt saavutada vägivallaga.
Selle terroriõpetuse vilju maitsevad praegugi miljonid kannatavad inimesed
Kõik üksikdetailid saab ümber lükata kasvõi seeläbi, et vaidlustada mingi 19. sajandi termini kasutamine või tõlkimine kaasaja keelde ja viidata selle aja kontseptsioonide suhtelisusele. Samuti võib süüdistada ka siinkirjutajat allikate kallutatud esitamises. Alati võib öelda, et tegu on kõigest teooriatega, mis olid siiski «hinges» ja «olemuses» kogu inimkonnale head tahtvad.
See ei muuda aga tervikpilti ja eriti fakti sellest, et marksism ehk kommunism osutus maailmaajaloo kõige enim ohvreid ja kannatust toonud utoopiasüsteemiks. Just seeläbi, et tegu oli praktilise õpetusega või manuaaliga, mis mitte ainult ei teoretiseerinud, vaid mille peamine sisu oli tegudele kutsumine.
Selle terroriõpetuse vilju maitsevad miljonid kannatavad inimesed tänaseks laastatud Venezuelas ning selle õpetuse alustele on üles ehitatud tänaseni toimivad koonduslaagrid Põhja-Koreas nagu ka oma rahva täielik allasurumine Kuubal. Terve maailmaajalugu ei tea nimetada isegi ühte riiki, kus vastav õpetus oleks kaasa toonud inimeste «õnne» või «heaolu» suurenemise ja kus ei oleks vaesust peale surutud jõuga.
Natsionaalsotsialism oli Marxi ja Engelsi õpetuse kõrvalharu
Suureks vaidlusteemaks on alati ka see, kumb on halvem – natsionaalsotsialism või kommunism? Kas need õpetused erinevad kuidagi olemuslikult? Natsionaalsotsialistide imetlusobjekt Wagner oli kindlasti juudivastane, kuid samas ka imetles paljusid juute ja pidas neid oma sõbraks.
Natsionaalsotsialistliku liikumise ja tänase marksismi edasiarenduse vasakpoolse postmodernistliku poliitideoloogia prohvet Nietzsche ei olnud aga kindlasti antisemiit. Küll tõi ta aga sisse uue filosoofilise mõõtme jumala surmast, mis omakorda oli ohtlik seeläbi, et võttis ära inimeste võime seada oma elu mingi kõrgema moraalse printsiibi kohaselt.
Karta oli seeläbi meeletut kaost ja kahju ning Nietzsche asuski otsima aseainet. Kahjuks (võimalik et ka vaimuhaigusest tuleneva suurusehullustuse tõttu) leidis ta aga kuvandid, mille kohaselt seisnevatki uus moraal eelkõige moraali enda ületamises – selle kontseptsiooni hülgamises, kaastundest nõrkade vastu loobumises ja uueks härrasinimese moraali omavaks üliinimeseks kasvamises – vastukaaluks orjamoraali omavale kammitsates allasurutud tavainimesele.
Marksismi põhialuseid kasutades, kuid lisades sinna juurde wagnerliku saksa (ürg)kultuurile orienteerituse ja Nietzsche arusaama moraalinormide kadumisest ja üliinimesest (mida postuleeris sisuliselt ka kommunistlik ideoloogia oma enda üliinimese kontseptsiooni arendades, kuigi mitte sama terminit kasutades) asus teele ka natsionaalsotsialistlik liikumine – ühe algse suure partei lahknenud haru, kes taotles pea samadel alustel uue maailmaajastu vägivaldset loomist, nagu ka marksism ise.
See uus ajastu pidi samuti olema tsiviliseerivate suurrahvaste keskne, kuid oma koht oli ka väärt väikerahvastel, mitte ainult sakslastel. Itaallased, inglased, jaapanlased, slovakid, soomlased, isegi eestlased, kummalisel kombel ka eri moslemid, tiibetlased jt kuulusid selle nn suure tsivilisatsiooni aktsepteeritavate rahvaste hulka. Lõpuks viimases hädas sobisid juhi eest sõdima isegi osa ukrainlasi ja venelasi.
Kuna rassiteooria seisis täielikel kanajalgadel ja tõenäoliselt ei suutnud ükski tolleaegne teoreetik päriselt ise ka aru saada, mis asi see aarialane õigupoolest on, ei ole ka võimalik ehitada natsionaalsotsialismi mudelit üles aspektile «ainult üks rahvas / rass». Vastavalt «õilsusele» (st kasule) võisid need rahvad vahelduda. Natsionaalsotsialism oli üks suur segapuder, kus iga ideoloog ajas oma asja isemoodi. Isegi religiooni rollis ei suudetud omavahel kokku leppida.
Õnnetud olid aga need, kes valiti omale vaenlaseks ja kes kaduma pidid. Esmajoones olid nendeks taas need samad juudid, keda iseloomustati natsionaalsotsialismis samasuguste kujunditega, nagu oli seda teinud Marx. Vaenlaste hulka kuulusid ka poliitilised vastased oma rahva seast nagu ka veel mõned alaväärsed rahvad, usugrupid ja haigete rühmad.
Natsionaalsotsialismi esilekerkimise ajaks oli aga rahvuse, poliitilise eelistuse ja klassi põhine massimõrvamine täies hoos kommunistlikul Venemaal. Asjaolu, et tollased nõukogude organid varustasid natsionaalsotsialiste teabega nii koonduslaagrite toimimisest kui kõikvõimalikest repressiivmeetoditest, peaks olema ammu laialt teada. Süstemaatiline massimõrv oli kommunismis praktiseerimises juba tavapärane sisepoliitiline instrument – uue normaalsuse osa.
Kogu natsionaalsotsialistlikku «olemust» analüüsides, ei suuda kuidagi leida argumenti, mille abil võiks kuidagigi väita, et natsionaalsotsialism ei olnud Marxi ja Engelsi asutatud partei edasiarendus või kõrvalharu. Vaenlaste kuvandid ja moraalsed õigustused on selleks liialt sarnased. Erinevus on ainult nüanssides, mitte olemuses.
Massilise genotsiidiga (sh rahvuspõhisega) alustasid aga kommunistid ilma ühegi kahtluseta esimesena ja pakkusid seeläbi ka natsionaalsotsialistidele prototüübi kõikidest selle mehhanismidest.
Massimõrvar on massimõrvar
Kui asuda analüüsima teemat nurga alt «kes oli halvem» – jõuame aga paratamatult arvudeni, mida meie Eestis teame kõik, kuid läänes uusmarksistliku liikumise osava tegutsemise tulemusena paljude riikide elanikud mitte. Kas aga arvude alusel moraalsete otsuste tegemine on õige”?
Tõenäoliselt on iga moraalne inimene nõus sellega, et massimõrvaril ei ole kvalitatiivset vahet kas ta tappis ja tükeldas näiteks 10 inimest või 100. Seega peame moraalsetel kaalutlustel eestlastena lähtuma sellest, et oleme nõus tunnistama endale ja maailmale kvantitatiivselt vähem kahju teinud vaenlase moraalselt sama mandunuks, kui kordades rohkem tapnu ja vanglas hoidnu.
Eesti välispoliitika üks peamine eesmärk maailmaareenil peabki olema marksismist-kommunismist tuleneva maailmarevolutsiooni tõelise olemuse teadvustamine avalikkusele kõikide olemasolevate vahenditega. Me peaksimegi olema Euroopa Liidu ja maailma «uusreaktsionäärid» ja «kontrrevolutsionäärid» mitte ainult meie endi hüvanguks, vaid ka Kreeka, Venezuela ja teiste kultuuride ellujäämise nimel võitluses kommunismi ja tema liitlaste vastu. Meie endi ellujäämine sõltub niisiis otseselt sellest, et teadvustada Euroopale ja maailmale siiani valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maale paradiisi ehitama kippuva utoopia tõelist palet.
[1] http://marxists.anu.edu.au/arc... The Magyar Struggle. Karl Marx, Frederick Engels: Collected Works. Lawrence & Wishart, 1977, lk. 277.
[2] https://www.marxists.org/eesti...
[3] http://www.mlwerke.de/me/me01/...
