november 28, 2019
Peeter Helme. Institutsionaliseeritud hüsteeria partei
Vaevalt oli peaminister Jüri Ratas teinud esmaspäeval teatavaks otsuse seoses maaeluminister Mart Järviku ümber juba kuid miilanud skandaaliga, kui Eesti ajakirjanduses puhkes ettearvatult üksmeelne kriitika. Selle põhitoon oli üks – peaminister on saamatu, tantsib EKRE pilli järgi ja üleüldse on tegu järjekordse musta päevaga Eesti demokraatia ajaloos. Samuti üsna ettearvatult andis kammertooni Vabariigi President, kes kasutas Mart Järviku ametist vabastamist järjekordse võimalusena valida sisepoliitilises võitluses pool. Temast palju maha ei jäänud ka kõrged riigiametnikud.
Presidendi hoiakute järgi rivistus end ajakirjandus. Kodanikujulgus missugune – võtta see seisukoht, mis kõigil teistel juba niigi on. Seejuures ei märganud keegi peale Aivar Pau Postimehest („Lemetti ei ole märter”, PM 27.11.2019) ning Mikk Salu Eesti Ekspressist, millise kategooriaveaga said hakkama valitsuse ja Ratase ründajad. Nimelt: Mart Järviku valed ja vassimine ning tema püüded juhtida ministeeriumi nõukogudeaegsete maneeridega, ei muuda kantsler Lemettit veel õigeks meheks. Ehk siis – ühe vead ei lunasta teise omi.
Kuid see selleks. Tegu on tehtud. Jüri Ratas langetas enda seisukohalt õige otsuse – skandaali lõpetamiseks tuleb tõmmata joon vahele, öelda basta! ja minna edasi. Jah, otsused tulid liiga hilja, kuid vähemalt tulid.
Toona sedastasin, et meie opositsioon – pidades korraga silmas nii Riigikogus istuvaid sotsiaaldemokraate ja Reformierakonda kui ka eri indiviididest ja ühendustest koosnevat parlamendivälist opositsiooni – rakendab valitsuse suhtes valimatut kriitikat ning kinnistab lahenduste otsimise asemel maailmavaatelise sõja situatsiooni Eestis.
Hetkel toimuv joonib kahe ja poole kuu eest öeldu alla. Joonib alla sedavõrd rasvaselt, et põhjust on nentida: meil on tekkinud institutsionaliseeritud hüsteeria. Pean selle all silmas olukorda, kus valitsuse ja iga selle ministri pea kõiki samme, otsuseid ja seisukohavõtte „tervitatakse” valimatu kriitika, pahameeletulva ja halvakspanuga. Seejuures on irooniline, et seda saadab tänitamine teemal, miks valitsus küll oma tööd ei tee ja millal tulevad sisulised asjad. Tõsi-tõsi – Mart Järviku skandaal tulnuks tõesti lõpetada varem, et valitsus saaks keskenduda muule. Kuid tõsi on ka see, et sel ajal kui ajakirjandus oli kibedasti ametis iga Järviku ja Lemetti sõnavõtu levitamise ja kommenteerimisega, toimus siin riigis muudki – näiteks liiguti edasi järgmise aasta riigieelarvega. Samuti tegutses iga minister oma töölõigus oma asjadega – nendele asjadele polnud aga arusaadavalt põhjust kuigivõrd leheruumi ega eetriaega leida. Ühe erandiga, milleks oli siseministri kohtumine Soome ajakirjanikega, kus Mart Helme kasutas Eesti kaitsepoliitika perspektiividest rääkides fraasi “plaan B”, mis ajas paljud arvajad hüsteeriasse. Aga see selleks...
Seda hämmastavam ongi riigipea järjekindel soov valida siseriiklikes kemplustes pooli. Siinkohal on sobilik meenutada Mikk Salu tänavu augustis kirja pandud sõnu: „Nii Kersti Kaljulaid kui ka tema toetajad võiksid mõelda, et poliitikud vahetuvad ja ühel hetkel on kindlasti ka Kersti Kaljulaidi asemel presidendiks keegi teine. See keegi teine võib aga olla hoopis teistsuguste poliitiliste vaadetega. Võib-olla hoopis ebameeldivamatega.” (Mikk Salu, „Kersti Kaljulaid rikub Eesti põhiseaduse mõtet – president ei ole peaministri ülemus” – EE, 23.8.2019)
Nagu öeldud: Järviku skandaali lahenduse üle võib vaielda, siin pole mingit küsimustki. Kuid hämmastav on kriitikavaba valmidus, millega asus vabariigi president – ja tema järel ajakirjandus – selles küsimuses ühele poolele. Seejuures on kõnekad 26. novembri Eesti suuremate ajalehtede juhtkirjade pealkirjad: Eesti Päevaleht, „Ratas sõlmis kompromissi korruptsiooniga”; Äripäev, „Hoobi sai õigusriik, mitte süvariik”; Postimees, „Juhtimisprobleem Ratas”. „Las õitseda sada lille, las võistelda sada koolkonda,” võib siia vaid Suure Tüürimehe Mao Zedongi kombel lisada.
On kena komme, et ajakirjandus asub üldjuhul kaitsma nõrgemat, seda osapoolt, kes muidu naljalt sõna ei saa, kes võib jääda riigi masinavärgi hammasrataste vahele või kes lihtsalt kõigi inimlike mõõdupuude järgi vajab abi ja toetust. Kes on see aga praeguses loos? Kas valetamiselt tabatud, seejuures kindlasti ajakirjandusega suhtlemise koha pealt mõnevõrra naiivne eksminister Järvik? Või avalikkusega osavalt manipuleerinud ekskantsler Lemetti? Või hoopis Jüri Ratas? Või EKRE, kes peab nüüd taaskord uue ministri leidma? Või hoopis vabariigi president, kelle sõnum ei jõua ilma ajakirjanduse võimenduseta kodanikuni?
Algselt avaldatud Peeter Helme poolt Facebooki postitusena.