Peeter Järvelaid
www.DELFI.ee
Foto: Andres Putting

Vabadussõjale, Võidupühale ja Eesti riigile mõeldes.

On saabunud meie kliimavööndis ilusaim suveaeg. See on aeg, kus meie hinges peaks olema kõige vähem ängi ja me saame mõelda elu ilusamale küljele.

Suve alguse pühitsemine paneb mind sageli mõtlema meie kultuuriliste juurte üle. Meie rahva mälus paistab olevat mitmeid ajaloolisi ladestusi, mis pole tänasekski mingiks üheks valitsevaks käitumismalliks sulanud.

Samuti Läänemere ääres elavad poolakad austavad oma esivanemaid meist hardamalt. Kas see on seotud vaid usuga - ei tea - aga näiteks Zakopane surnuaia väraval on kiri: rahvus on rahvas ja tema hauad. Sellest loogikast on mõistetav, miks hingedepäeva (novembris) pühitsetakse kogu Poolas tõeliselt massiliselt ja kalmistud pole Poolas kunagi inimtühjad.

Liikudes ringi väljaspool pealinna, tekib vahel tunne, et meid on arvuliselt lihtsalt nii väheks jäänud, et meid ei jätkugi kõikidele väiksematele kalmistutele minemiseks. Enne jaanipäeva tasuks võimalusel siiski käia ka väikestel kalmistutel ja mõtiskleda meie ajaloo ja kultuuri üle.

Rohtunud kalmistu

Ehk annavad sellised pisikesed ja rohtunud kalmistud meie vaimule sobiva pinnase mõistmaks kunagi hiinlaste hinnangut maailma ajaloole. Nimelt olevat elukogenud hiinlane vastanud võõraste küsimusele, miks mongolite (ülem)võim kujunes pikemas ajaloolises perspektiivis siiski suhteliselt lühikeseks sõnadega: „Nad kaotasid oma võimu, sest nad tohutult kiirustasid kõiges“. Ja just nendel väikestel kalmistutel on tunda eesti rahva pidevat kiirustamist lausa füüsiliselt.

Üheks selliseks väikeseks ja meie ühiskonna „keskmist kalmistukultuuri“ esindavaks surnuaiaks on Mihkli kalmistu Koonga vallas Pärnumaal. Kui püüaks meie kultuuri jaoks laiendada seda poolakate mõtet, et rahvuse hulka kuuluvad ka meie esivanemad, kes puhkavad oma und mitte ainult riigi tähtsamatel kalmistutel, vaid ka väikeste kogukondade surnuaedades?

Meie kiirustamismaania ei anna meile aega isegi sügavamalt mõelda oma eelkäijate tegemistele. Kiirustamine ei anna võimalust mõelda rõõmu ja positiivse energiaga ka hällide poole, kust peaks tulema meie rahva tulevik. Nooremast põlvkonnast peaksid võrsuma ju need, kes trotsides raskusi viivad edasi meie keelt ja kultuuri.

Pean tunnistama, et sattusin Mihkli kalmistule esimest korda 22. mail sel aastal, kui saadeti viimsesse puhkepaika professor Gabor Bereczkit (1928. aastal sündinud ungari fennougrist ja tõlkija). Lahkunut mälestasid pärgadega nii Eesti riigipea kui ka Soome ja Ungari esindajad, samuti oli ärasaatjate hulgas kultuurieliiti kuuluvaid avaliku elu tegelasi.

Kalmistu korda

Mark Soosaar, tundliku kultuuriinimesena, püüdis kohalikele vallameestele hingele panna, et oma kalmistu eest võiks tulevikus enam hoolt kanda ja seda eriti kevadel-suvel, kui siia tullakse kaugemaltki kui vaid Koongast või Pärnust. Pealegi on Mihkli kalmistu Bereczki matuste järel kantud rahvusvahelisele kaardile - kui temast teaduslugudes kirjutama hakatakse (mida juhtub sageli), siis mainitakse kindlasti ka tema erilist soovi olla sängitatud oma sünnimaast kaugel asuvale külakalmistule Pärnumaal.

Ajalooga on sageli nii, et üks lugu lükkab jutustama (uurima) mõnda juba veidi unustatud lugu. Nii kerkiski Bereczki matustega seoses üles veidi laiem küsimus - kes enne suurt ungari keeleteadlast ja tõlkijat on meie kultuurile suurima panuse andnud ja kelle viimane puhkepaik on samuti sellel kalmistul?

Tegelikult olevat Bereczki alati rõhutanud, kui imelik on see, et unustusse on langenud Mihkli surnuaial puhkav Mihkel Lüll (1884-1941). Lüll sündis Pikavere külas Koonga vallas Naelaka talus taluomaniku pojana. Kui otsida tema kohta andmeid, siis leiame, et ta oli põllu-, metsa-, sõja- ja kirjamees. Tema koolitee oli seotud Tammiku vallakooli- ja Pärnu linnakooliga, edasi viisid tema õpingud juba Venemaale. Seetõttu oli ta 1917. aastal Eesti ajaloo jaoks väga otsustavatel hetkedel saatuse tahtel Petrogradis.

Ajaloos on kindlasti suuremaid ja väiksemaid kangelasi, aga kangelased on kindlasti need inimesed, kes suudavad neile antud rolli maksimaalselt realiseerida. Kaasaegsete jaoks oli Mihkel Lüllil kindlasti väga suured teened meie omariikluse saavutamise teel. Loomulikult oli meie riigiks saamine paljus meie õppinud juristide- ja poliitikute teene, aga vahel oli läbimurreteks vaja eredaid isikuid, kes said omaltpoolt ja omamoodi kaasa aidata asjade edasiviimisele. Nii oli see ka Mihkel Lülliga.

Revolutsiooniline rongkäik

Eesti riikluse sünd jääks tulevikus Koonga kandi lastele paremini meelde, kui neile räägitaks lugu Mihkel Lülli käigust tollase Venemaa valitsuse juhi vürst Georgi Lvovi (1861 – 1925) juurde. Seda enam, et seda lugu rääkides võiks lastele kirjeldada, kuidas Eesti taasiseseisvumisel president Lennart Meri USA presidendi kalli ja vana gloobuse peale pastakaga häid kalapüügi kohti märkis ja nii maailma tähelepanu Eestile tõmbas.

Õigusajaloolasena pean siiski märkima, et vaatamata 20. sajandi keerulisele ajaloole, on meie riikluse tekkimisel ülioluline hetk 1917. aasta kevadel, kui veel toimival Venemaal loodi halduslike piiride kehtestamisega uue Eesti Vabariigi põhipiirid.

Samuti oli just autonoomia taotlus seotud otseselt paljude nende eeldustega, mis tegid Eestist lõpuks iseseisva riigi. Eelnõu oli Venemaa valitsusele üle antud juba 17. (30.) märtsil 1917. Et eelnõust saaks seadus, otsustati Peterburi eestlaste toel „aidata see läbi suruda ka revolutsioonilisel teel” ja me teame, et kuni 40 000 eestlast marssis just selle eelnõu toetuseks rongkäiguga läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil) 1917.

Rongkäigule andis lisajõudu 12 000–15 000 eesti sõjaväelast 30 orkestriga! Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks - nii oli seda ka üldlaulupidudele lubade saamisel tehtud. Pärast seda manifestatsiooni läksidki Eesti esindajad vürst Georgi Lvovi vastuvõtule, eelnõu kinnitamist kiirustama.

Imposantse sõjamehe raske rusikas

Imposantsuse pärast võeti kaasa Koonga vallast pärit suure habemega turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes olevatki rusikaga peaministri lauale põrutanud ja käratanud: “40 000 eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist!” Venemaa peaminister olevat püüdnud sõjameest rahustada, lubades, et tehakse kõik, mis võimalik.

30. märtsil (12. aprillil) 1917 kinnitas valitsus Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks. Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava erilise komissari kätte, kelleks sai Tallinna linnapea, advokaat Jaan Poska (1866-1920).

Eesti riikluse seisukohalt oli ülioluline, et selle aktiga nähti ette vastloodud „suure“ Eestimaa kubermangu (see oli meie tänase riigi tuumikala) maanõukogu moodustamine, mis siis 1917. aasta novembri lõpus kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eesti alal.

Mihkel Lülli panus Eesti riikluse sündi oli kindlasti suurem kui vaid tema kuulus rusikahoop vürst Lvovi kabinetis, aga see oli sedavõrd sümboolne, et jäi Lülli legendina saatma kuni tema elu lõpuni.

Sõjameeste Võit

Lüll püüdis peale Vabadussõda leida endale kohta Eesti poliitilises elus ja kandideeris edutult 1920. aastal Riigikokku nimekirjas Sõjameeste Võit. Teenete eest Vabadussõjas anti talle Läänemaal Vanamõisas väärikas elukoht, kus ta kuni 1941. aasta traagiliste sündmusteni tegutses.

Kas teadsid tema hukkajad 1941. aasta suvel, et just selle mehe rusikahoop murdis teed Eesti omariiklusele või tegutsesid nad Vabadussõja kangelasega arveid klaarides lihtsalt pimedast vihast, ei saa me kunagi teada. Lülli lähedased matsid ta 1941. aastal Mihkli kalmistule ja talle tegi tammepuust lihtsa risti Pikavere taluperemees. Lülli haual olev rist on ajast puretud ja ootab juba ammu asendamist suurema hauatähisega, millelt võiksid nii kohalikud kui ka võõrad välja lugeda, et seal puhkab meie riigi sünni juures südame ja hingega tegutsenud mees.

Koonga kandi lapsed võiksid sellest aga õppida, et ajaloos on hetki, kui suurte sündmuste ligi satuvad lihtsurelikud ja siis sõltub juba mehest või naisest endast, kas ollakse valmis selleks, mida saatus ette on pannud. Mihkel Lüll sai 1917. aastal Petrogradis oma rolliga hiilgavalt hakkama ja seetõttu loeti teda õigustatult mitte ainult kodukandis kangelaseks.

Kuidas kirjutada ajalugu

Kuid Mihkli kalmistul on ka suure kultuuriloolise väärtusega Vabadussõja mälestussammas. See avati mais 1926, kuid langes hiljem hävitajate küüsi ja avati uuesti alles 1988. aasta Võidupühal. Oma mõõtudelt on mälestussammas suhteliselt tagasihoidlik, kuid minu arvates üks huvitavamaid Eestis.

Nimelt panid Koonga valla mehed 1926. aastal mälestusmärgile tekste kirjutades kirja väga sügava õpetuse, kuidas anda edasi suurte konfliktide ajalugu. Mälestusmärgil on kirjas nii maailmasõjas hukkunud kui ka Vabadussõjas langenud meeste nimed.

Kivisse on raiutud, et Esimese maailmasõja langenud on „ilmasõja ohvrid“ - võõras väes, võõras mundris, võõraste lippude all langenud olid toonaste arusaamade järgi ohvrid ja see ei seadnud kuidagi kahtluse alla nende meeste isiklikku meheau, julgust- või väärikust.

Kangelasteks lugesid Koonga mehed „oma riigi eest auga lahingus langenuid“ - selleks tuli sõdida Eesti riigi eest ja oma lippude all, kuid kangelased olid siiski vaid need, kes langesid lahingus sõdurile väärikal kombel.

Kriteeriumid tuna ja täna

Teisisõnu on mälestuskivil kirjas selge piirang: „Vabadussõja kangelastele, kes auga Vabadussõja lahinguis langenud.“ Tänastel otsustajatel, kellest paljud pole ise kunagi püssirohusuitsu haistnud, tasub meelde jätta vanade sõjameeste teadmine, et sõda pole naljaasi ja igale sõjamehele pole saatus üldse andnudki võimalust auga lahingus langeda. Sõda on julm vaatemäng ning sõjas on alati olnud ning saab tulevikuski olema kangelastest palju enam ohvreid.

Ida-Euroopa ajalugu pole selles küsimuses suutnud veel selget vahet teha ja tõmbleb sageli sarnaselt Venemaaga otsingute ajas, kus vahel püütakse kangelaseks olekut isegi pärandatavaks teha... Taoline praktika ei peaks kuuluma meie kultuuri juurde ja seetõttu on Mark Soosaarel kindlasti õigus, kui ta arvas Gabor Bereczki matuste ajal õitsvate sirelite vahel seistes, et Mihkli väike kalmistu koos Vabadussõja mälestussambaga peaks olema meie kultuuri jaoks säilitatud mitte kui kalmistu vaid kui tükike ehedat rahva tarkust. Olles näide sellest, kuidas saada hakkama oma ajalooga.

Kui me suudaksime Mihkli kalmistu korda teha ja säilitada tulevastele põlvedele, oleks meil olemas koht, kus käia koos laste- ja lastelastega. Poolas on sellised jalutuskäigud tavalised ning seal toimub see ilma mingi sunni või riikliku meelituseta. Mulle tundub, et üks ajalootund Koonga valla koolilastele igal kevadel teeks neist haritud inimesed, kes mõistaksid sõdade loomust ja seda, kuidas nendes rasketes oludes on inimesed siiski suutnud inimeseks jääda, osates säilitada endas nii humaansuse kui ka väärikuse.

(Autor on õigusteadlane ja ajaloolane, Tallinna Ülikooli professor.)

Märkmed: