Peeter Mudist „Ratsukäik“, Hilana O/Ü, 2002, 335 lk.

Mu kätte on sattunud raamat, mille autorist mul polnud varem õrna aimugi. Alles siis, kui selle esimese sõõmuga peaaegu läbi olin lugenud, leidsin lõpust mõningaid andmeid autori kohta. Ta on sündinud Tallinnas 1942.a. ja veetnud oma varasema noorpõlve sama linna agulis Koplis. Elukutselt on ta maalikunstnik, töötanud kunstimuuseumi juures teadusliku töötajana. Ta on mitmel korral abiellunud ja sama palju kordi ka lahutanud. Mehel on hea jutusoon ja ta oskab seda andekalt kasutada.

Oma päritolu kohta kirjutab Mudiste: „Mu isa nimi oli Evald ja ema nimega Tamara. Kirikukirjade järgi on mõlemad eestlased.“ Selgitavalt lisab ta, et ema sündis Petrogradis 1917 ja isa esivanemad on pärit Paide kandist. Mudiste emapoolne vanaisa oli sakslane, kelle juured lähevad tagasi Ungern-Sternbergi suguvõssa. Nii on ta soontes mõned tilgad saksa verd. Isapoolne vanaisa oli tuntud peenmööblitisler. Isa Evald lõpetas Tallinna Riigi Kunstikooli veidi enne II maailmasõda, kuid mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja frondi asemel saadeti Siberisse, kus ta peatselt suri. Autor ütleb, et on teinud valmis isa hauakivi, mis vajab püstitamist.

Raamatu pealkiri on kavalalt valitud: „Ratsukäik“. See malelaua setukas võib käia nii, kuidas nuppude liigutaja suvatseb; kas alguses kaks ruutu üles või alla ehk siis paremale või vasakule ja lõpuks alati kas paremale või vasakule diagonaalselt. Selline ratsukäik on iseloomulik Peeter Mudistile, kes armastab kõigi asjadega pisut peenutseda.

Raamat on põhiliselt aforismide, tõlkekatsete ja tihti isiklike mälestuste kogumik. Peale nende on autor selles talletanud palju oma uitmõtteid, mis siin ja seal kirju liblikaparvena õhku tõusevad. Teose avalehel on toodud ara autori näopilt, mis arvatavasti tehtud ühe autoportree järgi. Raamatu lõpus on ühe tushijoonise reproduktsioon, mille küljes ripub viiepulgaline redel, mille kaudu ta ennast oma suguvõsa keskele üles hiivas.

Üks hea tunnusmärk raamatul on autori avameelsus. Ta ei ilusta kedagi, kaasa arvatud iseennast. Ta prahvatab pikema jututa: „... mõtlesin teha ühte ja teist, aga sai hoopis kolmas. Mis lapsena tehtud, on suureks saamisel juba olemas.“ Usun, et kellelgi ei tarvitse autoriga vaidlusse astuda teemal „kas mõistusel on kosmopoliitne päritolu või kas mateeria näeb algupäraselt kaunis lihtne välja“. Enese kohta ta ütleb: „...mul mõistus on üle pea kasvanud. Nahk on kitsaks jäänud. Kõht tolkneb ilmaasjata taga.“

Peeter Mudist näib päris hästi kursis olevat uuema ja parema ingliskeelse kirjandusega. J.D. Salingeri kohta ta ütleb: „... ta annab mulle veidi julgust juurde asjade üle ülalt vaadata,“ kuid samas nendib ka, et Salingeri reaalsus ei ole Peeter Mudisti reaalsus. Mööda vilksatavad O’Neilli, Becketti ja Fitzgeraldi nimed. Samas raamatus on toodud ära ka mõned tõlkekatsed Rabindranath Tagorelt venekeelse tõlke kaudu. See näitab, et Mudist on ka budismiga tuttav. Ühes oma teose lõigus räägib ta ühest öisest unenäost, milles ta vedas vägikaigast shamaanidega. Ta tahtnud neile vastu silmi äiata, kuid ärgates märganud, et oli oma rusika lajatanud vastu kummutiserva.

Mudistil on midagi oelda ka parvlaeva „Estonia“ kohta, mis hukkus Läänemerel 1994. Toon ära ühe tsitaadi kellelegi saadetud kirjast.

„Veel üks uudis, millest te ka kuulnud olete, on eilne laevahukk. Kirjutan sellest sel põhjusel, et minu ateljees käis kevade poole üks ekstrasenss, kellele ma oma pilte näitasin. Mul oli seal üks pilt „Traagiline meremaastik kaitseingliga“. Selle peale ütles see eriliste võimetega mees, et neil oli nende tsunftiga kokkutulek, kus nad arutasid ühe suure õnnetuse ärahoidmise võimalusi. Õnnetus pidi puudutama peaaegu tuhandet inimest. Nende meelest oli see mingi merekatastroof, pidi Eestit väga puudutuma ning see minu pilt olevat tehtud nende mõjustusel ja väljendavat just nende taotlusi. Seega olge tähelepanelikud...“

Sellest laevahukust on möödunud üle 10 aasta ja selle lähemate põhjuste uurimine on edasi lükatud teadmata aja peale.

Märkmed: