Näitleja Peeter Oja imestab, kuidas on võimalik anda inimestele, kel puudub elementaarne vastutusvõime, et iseendagagi toime tulla, veel lisaks õigus hääletada ka laste eest.
Segane aeg sünnitab segaseid ideid. Tõtt-öelda ma ei uskunud, et mõte anda alaealiste laste eest vanematele valimistel lisahääli põhjustab tõsiseltvõetava diskussiooni.
Majandussurutis on väga selgelt tõestanud, et sageli ei ole täiskasvanud inimene võimeline vastutama enda ega oma pere eest. Selle ilmekaks näiteks on kiir- ja muud tarbimislaenud, mis on võetud lähitulevikku arvestamata. Nüüd, kus paljud on kaotanud töö ja ollakse lõhkise küna ees, kostab igast Eesti nurgast abipalveid.
Eriti kõvahäälsed on need, kes veel eile väliselt laia elu elasid ja kõigi hoiatajate üle irvitasid. Nende arglikud hüüded, kes tõesti abi vajavad, mattuvad vastutustundetute vingumise laviini alla.
Loomulikult kasutavad võimuihas poliitikud sellise rahulolematute armee ära. Milline hea materjal häälte kogumiseks! Siit ka populistlikud ideed, kuni selleni välja, et arukas maksumaksja peaks süüdimatult võetud laenud kinni maksma.
Või teavad ettepaneku tegijad mingit abstraktset kappi, kust raha võtta? Arvestades nende jultunud ilmavaadet, poleks ka sellises väites midagi üllatavat. Nagu ütles mulle kunagi eravestluses üks väga värvikas minister: «Olgu pätt või joodik, peaasi, et ta mulle hääle annab!» Tema hilisemad tegemised on tõestanud, et see polnud pelk sõnakõlks, vaid sügav veendumus – kõik ongi valimatult parseldatav.
Pole olemuslikku vahet, kas tavakodanik kasutab oma äranägemise järgi laste hääli või poliitik valija hääli. Vahe on mastaapides.
Kuidas on aga võimalik inimestele, kel puudub elementaarne vastutusvõime, et iseendagagi toime tulla, kuid kel on õigus hääletada, anda veel lisaks õigus hääletada ka laste eest? Demokraatlikus riigis ei saa ju valimisõigust anda jaopärast. Ei saa diferentseerida inimesi ka vastutusvõime ja sotsiaalse küpsuse järgi, sest millised oleksid need kriteeriumid?
Lisaks sellele – kuidas riigis, kus parteistumine on ületanud igasugused piirid, kus paljud noored kuuluvad erakondlikku sekti, lahendada peresisene dilemma, kui kuueteistkümneaastane nooruk pooldab üht ja vanemad teist parteid? Või arvatakse, et Eesti pered on täiesti monoliitsed oma erakondlikes eelistustes?
Võiks lõpuks ometi mõista, et vabadusega kaasneb lisaks valikute rohkusele ka kohustus vastutada. Vabadus-valikud-vastutus! Ainult tõeliselt vaba inimene võtab neid kui üht tervikut ja seda igal ühiskonnatasandil.
Kahjuks on selle lihtsa tõe mõistmisega üleüldine probleem. Olgu selle üheks tunnistuseks mais Eestit külastanud maailmakuulsa itaalia semiootiku, kirjandusteadlase ja kirjaniku Umberto Eco vastus Postimehe ajakirjaniku Rebekka Lotmani küsimusele, kas maailmas, inimeste seas, on piisavalt mõistmist. «Ei,» vastas Eco, «inimesed ei mõista piisavalt. Inimesed on radikaalselt lollid.» Ja põhjendab: «Miks viiskümmend üks protsenti valis Berlusconi, ja seda põhjendusel, et ta on rikas, järelikult teeb ta meid ka rikkaks? Nad ei saa aru, et ta on rikas, sest ta varastas raha neilt endilt.»
Meilgi on selliseid väikeseid Berlusconisid, keda «radikaalsed lollid» pimesi usaldavad, kuid kelle poliitiline kapital koosneb ülbusest, pidurdamatust enesekindlusest ja labasest valetamisest.
Pole oluline, kas varastatakse raha või moraalseid ja eetilisi väärtusi. Sõna «vastutus» kuulub nende demagoogilistesse väljaütlemistesse, ei enamat. Kuidas oleks võimalik neid natukenegi ohjeldada, kaitsmaks seda neljakümmet üheksat protsenti, keda radikaalne lollus masendab?
Minu vastus on: kohustada nad seadusega vastutama. Kandideerimine on inimese vaba valik. Kas te kujutate ette asutust või firmat, kus konkursi võitja loobub kohast oma hea tuttava kasuks, kes platseerus tahapoole? Ükskõik millises ettevõttes oleks see mõeldamatu. Miks on poliitikas selline käitumine iseenesestmõistetav?
Sellise mis tahes valitsemistasandil toimuva räpase mängu tulemusel võivad meid esindama sattuda ka veendunud eestivaenulikud inimesed ning see on juba ohtlik tervele rahvale ja riigile. Ükski vabadusest tulenev kohustus vastutada ei saa olla demokraatia piiramine, pigem on ta suurim privileeg, mida usaldatakse vähestele.
Kui inimene kandideerib kohalikel valimistel ja osutub valituks, peab ta ka kohalikul tasandil tööle asuma. Sama kehtib riikliku ja Euroopa tasandi kohta. Seda kuni järgmiste valimisteni, mil tal on taas õigus kandideerida. Kui ta valituks osutub ja loobub oma kohast sel tasandil, võtab ta endalt jäädavalt õiguse kunagi veel kandideerida. See oleks normaalne ja aus.
Loomulikult ei hoiaks ainult selline säte otsustuspoliitikast eemal suli hingega kabajantsikuid, kuid see vähemalt elimineeriks kõikvõimalikud vastutustundetud häältepüüdjad. Hea näide on hiljutised europarlamendi valimised, kus üks suurerakond poliitikategemise tasandid sihilikult sassi ajas ning silmanähtava mõnuga rahvast lollitas. Seejuures teatati süüdimatult juba enne valimisi, et ei kavatsetagi osaleda europarlamendi töös.
Põhjendus toetada seeläbi erakonda on niivõrd tülgastav, et ei kannata mingit kriitikat. Arvestades, millised nupumehed istuvad parteide tagatubades, oleks toetust saanud avaldada ka väärikamal moel, kui rahva üle irvitades.
Vabadus alaku sellest, et kodanik saagu hakkama iseenda ja oma pere eest vastutamisega. Ning edasi, olles suuteline ka ühiskondlikku koormat kandma, tehku seda kindlameelselt ning sügava tänu- ja vastutustundega.
