Allikas: Sirp
Kirjandusteadlane Peeter Olesk vastab kultuurilehe Sirp aastat kokku võtvale küsimusele "Mismoodi on sinu vaimu seis?"
"Kui juba seista, siis ainult püsti. Ometi on minu vaim väga tihti seliti, sest ma loen enamasti voodis päevateki peal. Viimati nautisin ma sedaviisi professor Ago Künnapi järeldoktoriõpikut „Eesti keele päritolu” (Tartu 2013), raamatut, mis on haruldane juba seepoolest, et seda uurimust saavad terves maailmas lugeda üksnes need, kes valdavad eesti keelt ja tunnevad ühtlasi ajaloolist võrdlevat keeleteadust ning tüpoloogilist keeleteadust ja kõike uusimat, mis nendest valdkondadest on avaldatud. Ent teda ei saanud lugeda ainult lamades, sest kogu aeg tekkis küsimusi, millele vastuse leidmiseks tuli minna kas raamaturiiuli juurde kaitseliidus (seinavärvi järgi nimetan ma nii oma kabinetti) või arvuti ette sealsamas. Nii et seliti on minu vaim väga rahutu.
Kuid ta ei püsi paigal ka siis, kui seisab tõepoolest püsti. Eesti riik kui ehitis on vajunud kaldu, aga teda ei saa parandada nagu joodiku pead. Inimestel peab tekkima elementaarnegi kindlustunne vähemalt „ülehomse” suhtes, kaasa arvatud loomulik rotatsioon võimu jagamisel. Sotsiaaldemokraatia sõimamine ei vii isegi mitte hullumajja, kuigi rahvuslikult mõtlev ühiskond peaks teadma, et Eesti Vabariik ehk meie iseseisvus sündis poliitilisel skaalal vasakult, mitte paremalt.
Praegune riik ei asu paraku mitte paremal, vaid vajub üle ääre. Üks võimalusi lükata riik jälle otsemaks on vähendada valitsuse ja riigikogu vastasseisu parlamendi kasuks, ent mitte katuseraha ümberjaotamise kaudu või sel teel, et me suurendame võimukandjate, sealhulgas seadusandjate kriitikavälisust.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kodanikkonna peamiseks tunnuseks on absoluutne võrdsus, mis praegu ei toimi. Ei avaliku teenistuse seadus ega võlaõiguslikud aktid ega lepinguõigus  taga Eestis töösuhete vormistamist ette (s.t enne töö algust) mis tahes juhul. Meil on õigussulisid ja -viile nagu raba Vargamäel."Tõnu Pedaru
Toimetas
