Elmo Riig / Sakala

Peeter Olesk, kirjandusteadlane

VIIMASTEL «Lepakose lugemistel» 9. aprillil Suure-Jaani linnaraamatukogus tuli kõneks ka trükisõna ja internetiuniversumi suhe. Vanasti kuulus Lepakose Taevere valda. Sealt oli pärit Eesti maaülikooli kauaaegne agronoomiaprofessor Jaan Lepajõe, kelle mälestuseks need lugemised nüüd jätkuvadki.

Trükisõna võib olla ka munakarbi ümbrispapp pealkirjaga «Mahepõllumajanduslikud kanamunad». Internetiuniversumi konkreetne kuju on laua­arvuti — paljudes kodudes märksa tavalisem tööriist kui näiteks binokkel.

Kas saab rääkida õigesti? Saab küll, kui on aega, ollakse aus ja saladusi ei reedeta. Peaasi aga: kui saab suu lahti teha.

AEG-AJALT OSUTAB mõni niinimetatud arvamusliider, tegelikult hoopis enamsoodustusrežiimil töötav autor, et meil jäävad paljud tähtsad probleemid diskuteerimata. Muidugi jäävad, sest seisukohavõttude vormid pole võrdsed.

Näide. Aastaks 2012 lubatakse Paidesse uut kontserdimaja, mis maksaks praegustes hindades 130 miljonit krooni. Selle sõnumi kohta ilmus kuus internetikommentaari, nende hulgas minu oma. Tahaksin nimelt teada, kust see raha võetakse, kui Eesti Rahva Muuseumi ehitamist pole seni alustatud, Estonia ooperisaalist on olemas vaid projekt, Tallinna Linnateatri kompleks on lõpetamata ja nõnda edasi.

Riigikogu reformierakondlasest liikme Tõnis Kõivu asjaomane lühikirjutis ilmus internetti rubriiki Postimees.ee 9. aprillil kell 19.47 ning minu kommentaar selle kohta järgmisel päeval kell 2.52.

Ega siis Tõnis Kõiv hakka mulle avalikult vastama! Vastaks kultuuriminister Laine Jänes, kui keegi opositsiooni poolelt talle sellekohase arupärimise esitaks. Seega peaksin ajutiselt minema koostööle vastaspoolega (kuulun Isamaa ja Res Publica Liitu) ehk valmistama küsimused ette ja laskma nende kaudu omasid üle kuulata.
See ei ole poliitika, see on hangeldamine.

DISKUSSIOON on see veelgi vähem, sest erakondade kokkulepe riigikogu otsuse näol aastast 1996 näeb ette, et pärast Eesti muusikaakadeemia valmimist ehitatakse Kumu ja seejärel võetakse ette Eesti Rahva Muuseum. Otsuse ridade vahele kuulus veel üks põhimõtteline seisukoht. See oli järgmine: kui kolmest üks saab valmis, tuleb pingereas neljas vabaks jäänud kohale. Too olekski olnud Estonia ooperisaal.

Arvamine, et Paide kontserdimaja peab saama valmis varem kui Eesti Rahva Muuseum, on minu arvates jabur, kui meile öeldakse juba praegu, et aastal 2010 tuleb riigieelarvet senisega võrreldes kärpida veel 13 miljardit krooni.

Olgem otsekohesed: Paide kontserdimaja saab tulla kõne alla pärast Eesti Rahva Muuseumi kompleksi valmimist Tartus ja puhttehniliselt pole see võimalik enne, kui aastal 2012. Veel otsekohesemaks minnes: Eesti Rahva Muuseum, millel on tema tarvis loodud kodu puudunud juba rohkem kui sada aastat, on prioriteet ja muu tuleb pärast teda, mitte ei trügi vahele.

Heakene küll, see on minu seisukoht. Kellega ma peaksin diskuteerima? Kas rahandusminister Ivari Padariga, kes tõenäoliselt valitakse Euroopa Parlamenti, kus Paide kultuurimaja renoveerimine ja laiendamine küll prioriteet ei ole. Ometi valmivad 2010. aasta ja käesoleva aasta eelarve võimalike kärbete mustandid veel tema käe all.

MILLEST ME räägime? Rohujuure tasemel ehk argipäevasele inimesele väga lihtsatest asjadest.

Mees on töötanud neli aastat välismaal. Tema naine on olnud kodune, sest mehe ametikoha järgi teda suvalisse paika «mehele panna» ei saa. Nende vanemal lapsel, kes on tüdruk, hakkavad keeled juba segamini minema. Plika koolipanekuks peaksid vanemad koos poolteiseaastase poisiga kolima tagasi Eestisse, kus pereisale senisega võrreldavat palka ei maksta.

Me oleme lasknud vohada müüdil, nagu oleks Eesti areng päädinud ainult kinnisvaramulliga, salates häbenematult maha palga- ja haridusemulli. Investeerija ja initsiaator Heldur Meerits kirjutas kuskil, et palgad olidki liiga kõrged. Paradoksaalne küll, kuid ka haridus võib olla liiga kõrge. Mees, kellest ma eespool kirjutasin, on faktiliselt liiga kõrge haridusega (loe: kogemusega) selleks, et tulla kodumaale tagasi ühemõttelise kindlustundega.

NEIST ASJUST me ei räägi ja see ongi avatud ühiskonna kinnisuse tunnus. Me ei tahtnud elada üksi siinpool seda raudset eesriiet, mille tõmbas ette nõukogude võim. Miks me siis nüüd ehitame uut raudset eesriiet eneste keskele?

Ma ei arva, et kodu peaks olema pärani nagu Pärsia turg. Pean silmas kodudevahelist ruumi.

Märkmed: