http://www.ohtuleht.ee/684182/...
Voldemar Panso kirjutas viimase kirja nädal enne surma jõulukuul 1977. Ta tsiteeris seal korduvalt Shakespeare'i, muu hulgas ka „Hamletit": valmisolek on kõik. Loen äsja (30. VI 2015) „Postimehe" e-versioonist pealkirja alt „Rõivas: massiimmigratsioonist rääkimine on põhjendamatu" järgmist: „Rõivas kinnitas, et Eestil on võimekus nii siia tulevate pagulaste valikuks kui ka taustakontrolliks".
Enne seda lugesin „Õhtulehe" (27. VI 2015) juhtkirjast „Kes teab vastust?" palvet, et astugu ette need, kes tunnevad põgenike jne, illegaalid kaasa arvatud, kohaldamise üksikasju, ehk tunnevad seda tööd. Kohe ei astunud ette mitte keegi.
„Õhtulehe" järel ilmus riigikogu liikme Monika Haukanõmme (Eesti Vabaerakond) artikkel „Monika Haukanõmm: õppimisvõimetu valitsus – tulemus lõhestunud Eesti" (EPL, 28. VI 2015, e-versioon). Selles nõudis autor vabariigi valitsuselt selgeid vastuseid küsimustele, keda, kui palju ja mismoodi?
Kahtlen peaministris
Shakespeare'i ma usun, peaministris kahtlen. Viimati võttis Eesti NSV kvoodi järgi vastu muulasi 1986. aasta suvel, kui meie kanti suunati evakueeritud Tšernobõli tuumajaama ümbrusest. Kokku saadeti sealt minema umbes 100 000 inimest, kellest osa asustati Eestisse. Getodena mitte, aga kvoodi järgi küll. Kvoodiks võis olla suurusjärk, mis jääb 50 ja 100 vahele. Kuidas need inimesed siin kohanesid, mil moel on korraldatud nende arstiabi ja pajuk – sellest pole avaldatud ridagi, ehkki mingil x-päeval sai tollase rajooni siseasjade osakonna ülem sõjaväelise korralduse, et „tema" piirkonnas tuleb võtta vastu mitu peret, kelle päritolu peab jääma saladuseks.
Eesti vabariik ei ole Sitsiilias, meile Põhja-Aafrikast paadiga sõita ei saa. Siia jõutakse maad mööda. See käib nii, et naturalisatsiooniprotseduurile alluvate sisserändajate piirmäär tuleb korrutada vähemasti kolmega, sest perekondadel on õigus taasühinemiseks. Tegelikkuses on see „kuubis" suurem, sest keegi ei saa keelata asüülitaotlejaid soetada isekeskis lapsi.
Kui kaua kestab adaptatsioon sinu jaoks täiesti võõras keskkonnas, seda ei suuda öelda ainuski valitsus, sest viimased on võrreldamatult ajutisemad kui sõbralik sulandumine uues maailmas. Helsingis on koht nimega Vuosaari. See poolsaar jääb Helsingi idakeskusest veelgi idamale. Seal omakorda paikneb koht nimega Meri-Rastila. Selle ühte serva on rajatud pikk tänav, mida soomlased kutsuvad Mogadishu avenüüks, sest seal elavad Somaaliast pärit legaalid ehk seadusjärgsed aafriklased. Tegelikult on see geto.
Sealne suurim kohapealne tööandja on Vuosaari konteinervedude ja Saksamaale sõitjate sadam, kus on puudus meie mõistes arveametnikest. Neilt nõutakse Exceli tabelit, kaubanduslikku üldharidust, head soome keelt nii kõnes kui ka kirjas ja inglise keele oskust. Luterlikku dogmaatikat ei nõuta, soomerootslaste ja Venemaa ajalugu ei küsita. Mogadishu avenüü elanikud sobivad üldehitustöödele ehk alamklassi, kuhu nad kuuluda ei taha, sest sotsiaaltoetus on suurem kui alamklassi miinimumpalk.
Sootuks teistsugune on see tõsiasi, et iga mitte-eurooplasega toimetamiseks on vaja küllalt suurt meeskonda, tosinkonda inimest. Keeleõpetajat. Arsti. Meditsiiniõde. Psühholoogi. Juristi. Vaimulikku eestkostjat. Kuivõrd nende ülesannete täitjad vajavad puhkust või vähemasti asendamist, tulebki kokku rohkem kui 10 inimest. Mitmes meie omavalitsuses leidub kas või üksainukegi araabia ühiskeele tundja, kes samas mõistaks islamiusuliste hingeelu, ent esmajoones kaitseks siinse maarahva iseolemise õigust? Palkmaju me oskame ehitada, aga põgenik ei rahuldu voodikohaga.
Miks Schengeni piir ei pea?
On kolmaski tõsiasi. Nõukogude okupatsiooni ajal ning käigus on Eesti vabariigi territooriumile selle praegustes piirides suunatud elama ja tulnud tööd otsima paljud inimesed, kellele Eesti vabariik niisugusena, nagu see loodi, oli täiesti võõras. Osa neist on läinud meist edasi või meilt tagasi.
Osa tulnutest olid majanduspõgenikud (toona nimetati neid organiseeritult värvatud tööjõuks), kuid näiteks need lätlased, kellel ei lubatud olla sisse kirjutatud Läti NSV territooriumil, vaid kes jäid Narva, olid ja on poliitiliselt tagakiusatud.
Poliitiliselt olid tagakiusatud ka need ingerisoomlased (on olemas ka Viiburi-soomlased), kes said õiguse jääda Eestisse üksnes juhul, kui nad leidsid pudeli viina eest Eesti NSVsse sisse kirjutatud kohaliku, kellega sõlmiti abielu.
Eesti on juba vastu võtnud mitte sadu, vaid loendamatu hulga muulasi. Nende järglastele on Eesti juba sünnimaa. Kas vabariigi valitsus oskab vastata küsimusele, kui palju suudab üks sünnimaa nagu kodu majutada?
Kunagine kirikumõis paigutas paariks ööks kuni 60 inimest. Rannatalu eluhoonesse mahtus peoõhtuks 40 inimest. Ilma tõlkide ja arstiabita. Sadakond inimest aastas teeb maakonna kohta kuus inimest algarvuna, mis, nagu märgitud, tuleb korrutada vähemalt kolmega.
Kes meist on valmis teatama islami pühasõdalastele, et kuna meie teie Allahi ei ründa, siis hoidke ennast vaos?
Olla Lähis- ja Kesk-Ida piiril rahukuulutaja – see nõuab enamat kui kuulumist Eesti vabariigi valitsuse koosseisu. Minimaalne on saada Schengeni piir pidama.
