"Praegu on mul rahakotis kuu lõpuni ainult üks euro," ütleb Kolga-Jaanis elav Peeter Ristsoo. "Eesti pensioniga ma ära ei ela, aga õnneks võttis minuga ühendust USA saatkond Eestis, kes pakub mulle Ameerika pensioni."
Võõrsil üles kasvanud Peeter Ristsool on topeltkodakondsus ehk nii Eesti kui Kanada pass. USAs töötas ta Raadio Vaba Euroopas. Tema eestvõttel ilmus New Yorgis ka väliseestlastele mõeldud ajaleht Esto America. Pärast iseseisvumist kolis Ristsoo tagasi Eestisse. Kuigi ta on oma kodumaa suur patrioot, ütleb ta, et viimased paar aastat on olnud majanduslikult väga rasked.
Tõlked toovad lisaraha
Just raha pärast kolis Ristsoo kaks suve tagasi pealinnast väikesesse Kolga-Jaani alevikku. Ta teenib tõlketööga, kuid see ei too piisavalt sisse. Kodumaa patriotism ei ole end hiljuti 63aastaseks saanud Ristsoole samuti ära tasunud: "Aprillis sain esimese Eesti pensioni, mis oli 140 eurot. Sain sellest ära maksta Elioni ja Starmani arve ning oma diabeedi- ja südamerohud." Kuu lõpuni peaks välja aitama ühe tõlketöö eest saamata raha. "Aga kui seda ei tule, siis tuleb sõpradelt jälle laenata," räägib Ristsoo, et järgmise pinsipäevani on tal varuks üks euro ja potitäis kartuleid. Eestist ära minna ta siiski ei taha. "See on ju minu kodumaa, kuhu ma ikka lähen."
Alates aprillist saadav raasuke pensioni teeb Ristsoole siiski rõõmu – saab maksude ja rohtude eest ilma sõprade abita ära maksta. Kolga-Jaanis erilisi üürikulusid pole. Ristsoo ütleb aga, et elu on täis üllatusi ja just siis, kui kõik muutub väljakannatamatult raskeks, juhtub alati ka midagi head.
"Kuna mul on topeltkodakondsus, siis ma hakkasin eelmisel kuul ajama ka Kanada pensioni asju. Sealt mul on ka saada väike riiklik pension," räägib Ristsoo. "Järsku potsatas minu meilikasti aga kiri USA valitsuselt ja öeldi, et kuna mu abikaasa saab sealt pensioni, siis on ka minul õigus riiklikule pensionile, mis on umbes pool Juta pensionist."
Ristsoo ütleb, et ta on USAs elanud vaid 15 aastat ega ole kunagi töötanud riiklikel töökohtadel, mis pensioni kindlustaksid. Juta Ristsoo, kellest ta eelmisel kuul Viljandi notari juures lahutas, töötas aga aastaid meediaimpeeriumis nimega Hurst, kuhu kuulub palju tähtsaid ajalehti, nende seas ka New York Times. Juta Ristsoo oli ajakirjas Country Living arhitektuuriosakonna toimetaja. Praegu elab ta Viljandimaal Peetri lähedal.
"Jänkidel on selline meeldiv seadus, et kui mu abikaasa saab riiklikku pensioni, siis makstakse seda ka mulle. Seal olid mingid tingimused ka, et me ei tohi olla üle kümne aasta lahutatud, aga me lahutasime alles hiljuti. Tundub, et ka see, et me ei ela USAs, pole pensioni puhul probleemiks."
Nüüd saab ka külas käia
Ristsool on USA Tallinna saatkonna e-kirja üle äärmiselt hea meel: "Tegelikult nad oleksid võinud ju öelda, et laku panni, et kui ma ise seda pensioni sealt ei otsi, siis nad ei paku ka. Aga näed, milline tore ühiskond ja seadused seal on! Ma olen väga liigutatud, et nad minuga ise ühendust võtsid ja seda võimalust mulle pakkusid."
USA riiklik pension on umbes tuhande dollari suurune ning Ristsoo loodab saada kuus 450 eurot. "Kolme pensioni peale kokku ma hakkaksin siis teenima sama palju kui välisministeeriumis omal ajal ja ma ei peaks enam penne lugema nagu siiani."
Ta lisab, et priiskamist kaks välismaist pensioni talle ka ei too: "No see annaks lihtsalt võimaluse ära elada, maksud maksta, toit osta ja vahel Tallinnas ja Tartus sõpradel külas käia!"
Praegu ajab Ristsoo pensioniasju. Millal esimene USA pension tema pangakontole laekub, ta veel ei tea. Küll aga tahab ta Õhtulehe kaudu tänada USA Tallinna saatkonda, keda ta lausa elupäästjaks nimetab. "Ilma selle välismaise pensionita oleksid mu vanaduspäevad Eestis ikka väga rasked."
Lisatud artikkel:
Peeter Ristsoo kukkus peaga vastu kappi
Katrin Lust
Eile pärastlõunal juhtus Peeter Ristsooga kodus õnnetus. "Sa helistasid mulle just praegu, kui ma peaga vastu kapi äärt kukkusin ja kõik kohad on verd täis. Korter on nagu tapamaja," vastas Peeter, kui Õhtuleht tahtis temalt pärida, missugust vastukaja ta eilse pensioniloo kohta on saanud.
"Mul on südameseisakuid ka varem olnud, aga tavaliselt lõpevad need õnnelikult," ütles teist kuud pensioniealine Ristsoo, et on aastaid olnud südamehaige ja diabeetik.
Ta on üle elanud kolm infarkti ning südame seiskumised teda enam ei üllata.
"Tallinnas elades ma kukkusin ka ikka tihtipeale, aga need lõppesid alati kuidagi õnnelikult. See, et ma nüüd niimoodi pea lõhki kukkusin, on mu enda ka rivist välja viinud."
Ristsoo ütles, et ta luges parasjagu arvutis lehti ja tõusis toolilt, et minna korraks vannituppa.
"Hetk tagasi oli kõik korras. Tõusin püsti... järgmisel hetkel olin juba pikali maas..."
Ristsoo kutsus ise kiirabi, mis Viljandist Kolga-Jaani talle appi sõitis.
"Eks nad viivad mu haiglasse, sest otsaesine on nii lõhki. Kindlasti peab mingid õmblused tegema."
