7. jaanuar 2017
Teet Roosaar
uudistetoimetaja
http://parnu.postimees.ee/3971...2000. aasta sügisel tegi Peeter Tali elus kannapöörde ja hakkas kaitsejõudude avalikke suhteid juhtima. Nooremleitnandist sai aastate jooksul kolonel.
1/3
2000. aasta sügisel tegi Peeter Tali elus kannapöörde ja hakkas kaitsejõudude avalikke suhteid juhtima. Nooremleitnandist sai aastate jooksul kolonel. Foto: Erakogu
Kaitseministrit nõustav kolonel Peeter Tali soovitab lugejatel info suhtes kriitiline olla, sest tohutu infotulva hulka võidakse poetada valeuudiseid.
Inimeste mõjutamine ei alga üleöö, selleks kasutatakse juba praegu eri meetodeid. Konflikti puhkedes tasub aga tavapärasest veel tähelepanelikum olla.
“Ajakirjandust võidakse üritada eksitada, üle võtta, infooperatsioone korraldada. Nutikas lugeja suhtub allikatesse kriitiliselt,” rääkis Tali.
Kuna oleme jaganud ülikooli ajal ühiselamutuba ja ammused tuttavad, toimub intervjuu sina-vormis.
Enamik Eesti kaitseväelasi ei kujuta ette, mis tank on. Mul on mingi kogemus.
Kas eelmise sajandi 70ndate lõpus ja 80ndate alguses tuli sul Koidula kooli õpilasena palju kakelda?
Mitte palju. Kord või kaks. Miks sa seda küsid?
Üritan inimest iseloomustada.
Oma meelest olen ma kogu aeg rahumeelne olnud. Mõnikord mõni asi ajab närvi, näiteks kui mõni tegelane on harukordselt ignorantne ja ülbe. Isegi rumaluse võib andeks anda.
Ülikoolis olid sa mõnikord närviajavalt rahumeelne. 1983. aasta Tartu levimuusikapäevade ajal tõid meie ühiselamutuppa vene noored, kellel peavarju ei olnud. Pärast seda, kui voodis lebanud unine noormees püksiluku avas ja kõrval magava neiu jalge peale siristas, mina küll nii rahumeelne ei olnud.
Saime nendega kokku ühiskondliku toitlustamise ettevõttes Humal. Olime seal koos kursusekaaslase Indrek Schwedega. Need olid mingid hipid Leningradist, kellel polnud kusagil olla. Tarmo Riismaa voodi oli vaba ja seal nad siis magasid.
Sain õppetunni, et igaühele ei ole mõtet peavarju pakkuda.
Sinu kursus oli esimene, keda Nõukogude armeesse võtma hakati. Kas üleminek ülikoolist tankiüksusesse oli väga järsk ja mõjutas sinu hilisemat sõjandushuvi?
Arvan, et mitte. Huvi oli palju varem. Ülikoolist on enne ka võetud, aga seal oli paarikümneaastane vahe.
Sõjaväkke võtmine oli väga emotsionaalne. Akadeemik Paul Ariste oli otsustanud meid saatma tulla. Meile ta loenguid ei lugenud, aga ütles, et “need on minu poisid ja minu teaduskonnast”.
Sõjandushuvi mõjutajaks oli minu vanaisa kapten Peeter Pettai, kelle pilt ripub mu töökabineti seinal. Ta oli lihtne Võrumaa mees, kes sai esimeses maailmasõjas ohvitseriks.
Vanaisa ühines Eesti kaitseväega ja teenis vabadussõja ajal vooris. Praegu on selle kohta moodne sõna “logistik”.
Mul on kodus telegrammi koopia, kus ta Oisu või Õisu mõisast raporteerib, et ei saa rahvaväele küllaldaselt hobumoona rekvireerida, sest punased tulid kuulipildujate ja püssidega, neil olid ainult pistolid. Tuleb ikka raskemais sõjariistus rahvaväelasi saata, et need punased minema peksaksid, et varujad saaks rahulikult oma tööd teha.
Vanaisa küüditati 1941. aastal ja väidetavalt suri 1943. aastal Sverdlovski oblastis. Olen sellest 14. juuni 2011 Postimehes kirjutanud emotsionaalse loo “Peeter Tali: söömata jäänud perekondlik lõuna”.
Kas huvi kandus siis ema kaudu edasi?
Arvan küll. Ema rääkis Eesti ohvitseridest, ohvitseri aust ja sellest, et ta on ohvitseri tütar. Eks see kuidagi ikka ole mõjutanud. Poistel on ju huvi püsside vastu.
Nõukogude tankivägedest mingit kasu ka oli?
Ikka oli. Enamik Eesti kaitseväelasi ei kujuta ette, mis tank on. Mul on mingi kogemus. Väga huvitav kogemus. Tank iseenesest on ju võimas. Üle 700 hobujõu, 36 tonni, 100millimeetrine suurtükk. Olin tankis eri rollides: kord komandör, siis laadur, siis sihtur. Tartu ülikooli sõjalise kateedris sai polkovnikutele öelda, et ärge tüüdake mind selle jalaväe jamaga, see on nii igav.
Laulva revolutsiooni künnisel olid ajakirjandustudengid ühed esimestest, kellel sõjalise kateedri õpetusest kõrini sai. Mida sa liikumise “Ülikool relvavabaks” raames tegid? Käisid pikettimas?
Mitte ainult. Olin rohkem orgunnimees. Hakkasime ajaloolaste ühiselamu puhketoas kokku saama, korraldasime boikoteerimisi ja kirjutasime kirju.
Asja mõte oli selles, et kõiki välja visata nagunii ei saa. Kõigepealt koordineerisime boikotti tehnikaülikooli ja EPAga. Siis Läti ja Leedu ülikoolidega ja kui komsomolikomitee liinis hakati üle NSV Liidu ülikoolidega suhtlema, siis nendegagi.
Sõitsime Kalev Vilgatsiga 1987. aastal Leningradi, kus vene üliõpilased rääkisid demokraatiast, vabadusest ja narodniklusest. Mind huvitas ainult üks asi: sõjalise õpetus ülikoolides.
Juhtus nii, et suured Vene ülikoolid hakkasid samuti sõjalist boikoteerima. Novosibirski ülikool, Moskva ja Leningradi ülikoolid. Kõrghariduse ministrile Gennadi Jagodinile kirjutati kiri ja usu või ei, sõjanduse kateedrid pandigi kevadeks kinni.
Kas hiljem sõjandusega kokku puutudes tundub sulle taas, et sealne õpetus oli mõttetu või oli see protest Nõukogude armee vastu?
Ei ole isegi nii mõelnud. Kindral Ants Laaneots on mulle mitu korda ette heitnud, et miks me seda tegime, oleks sealt ohvitsere saanud.
See oli väga suur protest nõukogude võimu vastu. Õpetus oli suhteliselt formaalne, seda kõike oli mulle juba ajateenistuses õpetatud.
1989. aasta kevadel, mil osakonnakaaslased ja muidu tuttavad olid läinud EÜSi, olid sina hoopis korporatsioon Sakala asutajate seas. Miks sulle see organisatsioon südamelähedasem oli?
EÜS tundus lahja, liiga humanitaarne. Tahtsime taastada veel isamaalisema ja jõulisema organisatsiooni. Pealegi sündis korp! Sakala 1909. aastal EÜSist lahkunud niinimetatud Pernavia grupeeringust, kus tooni andsid Pärnumaa mehed.
Juristidest, arstidest ja filosoofiatudengitest koosnev sõpruskond kasvas välja “Ülikool relvavabaks” liikumisest ja oli laiapõhjalisem, EÜSis olid algul peaasjalikult filoloogid ja ajaloolased.
Meile on väga oluline vendluse põhimõte, rahvuslus ja demokraatia. Lipukiri “Üks kõigi, kõik ühe eest” räägib iseenda eest. Tol ajal me nii ei mõelnud, et võtaks püssi kätte ja sõdiks, aga põhimõtteliselt olime ikka eriti isamaalised ja sõjakad.
Järgnes töö Postimehes ja 1992. aasta kevadel saatis Mart Kadastik sind Pärnusse Postimees Pärnu Extra vahelehte tegema. Miks sellest asja ei saanud?
Vaat, mis sul kõik meeles on. Ei oska öelda, ilmselt olid seal mingid ärilised põhjused. Kuskil oli küllap mõtegi, et äkki peaks hoopis Pärnu Postimehe ära ostma.
Postimehe vahelehte oleks pidanud raha juurde panema. Eks täpsemalt pea nendest asjadest Kadastiku raamatust lugema. Arvan, et fookus läks Tallinna peale ära.
1994. aastal erastasid Marek Strandberg ja Agu Kivimägi Rahva Hääle, mis hiljem Päevalehe ja Hommikulehega liitus. Sind pandi peatoimetajaks ja leht meelitas tellima sõiduauto loosimisega. Palju sellisest rahapõletamisest kasu oli? Uljalt alustasite igatahes.
Pärnu Postimehe lugeja peab ootama, millal ma oma mälestused kirjutan. Siis saab kõik teada.
Uljust oli vaja. Hakkasime seda lehte Kalle Muuliga tühjalt kohalt kokku panema. Olin enne seda uudisteagentuuri ETA peatoimetaja ja mõtlesin riigikeskselt, et oma inforuumi on vaja hoida ja kaitsta. Kui sõnavabadust ei ole, juhtuvad õnnetused nagu 1939. ja 1940. aastal. Rahva Hääle puhul ärritas mind see, et nomenklatuursed kommunistid võtavad riigiomandi ja ütlevad, et keegi teine ei saa lehte välja anda.
Tegime aastaga korraliku lehe. Olin väga rahul näiteks nädalalõpulisaga Rahva Nädalaleht, mis jõudis küll ainult paar korda ilmuda, sest me ühendasime lehed ära.
Miks see ühinemine toimus?
Rahva Hääle raha hakkas otsa saama, midagi tuli teha. Andres Bergmannile kuuluv Hommikuleht ei oleks suutnud sisuliselt ilmuda ja Margus Metsa, Peep Kala ja Gunnar Pressi Päevaleht ka kuidagi võbeles.
Bergmann kutsus mind enda juurde ja küsis, kas ma ei tahaks võtta üle Hommikulehte, ta maksab hästi. Ütlesin, et see ei ole hea mõte, sest need kolm lehte peaks kokku panema. Saaks korraliku parempoolse konservatiivse lehe.
Bergmann küsis, kas teised omanikud on nõus. Olid küll ja nii see ühinemine Eesti Päevaleheks toimuski. Kalle Muuli sai peatoimetajaks, mina peatoimetaja asetäitjaks. Lehel läks tükk aega päris hästi.
2000. aasta sügisel tegid kannapöörde ja läksid kaitsejõudude peastaabi avalikke suhteid juhtima. Miks?
See on naljakas lugu. Tulin Eesti Päevalehest ära. Peatoimetaja vahetus ja me vaidlesime väga palju selle üle, milline peab ajaleht olema.
Uue juhtkonna arvates pidi ajaleht olema tabloid. Siis tiraaž kasvab ja inimesed loevad. Mina usun siiani, et sisu on see, mille pärast ajalehte ostetakse. Need olid erimeelsused ja poolte kokkuleppel me Muuliga lahkusime.
Siis ma ei teinud midagi ja väljakutseid väga ei oodanud. Järsku helistas Tarmo Kõuts, kelle kohta ma olin paar sapist kommentaari kirjutanud sel ajal, kui ta oli piirivalveameti peadirektor. Nüüd oli kontradmiral Kõuts kaitseväe juhatajaks saanud ja ta kutsus mind tööle. Kõhklesin.
Siis helistas kolonelleitnant Aarne Ermus, kes oli Kuperjanovi pataljoni ülem olnud ja keda ma teadsin ajakirjaniku ajast. Tema oli peastaabi ülemaks saanud ja kutsus samuti.
Olin siis juba reservohvitser, nooremleitnant. Mõtlesin ja nõustusin.
Kas kaitsejõudude esindamine oli võrreldes ajakirjaniku ametiga väga teistsugune?
No ikka. Kirjutamisoskusest oli kõvasti kasu, aga õppisin väga palju. Esimesed aastad olidki üks suur õppimine. Arvan, et koostöö kolme kaitseväe juhatajaga on olnud päris hea. Kaitseministeeriumis on väljakutsed suuremad. Olen siin olnud paar aastat ja juba on neljas minister.
2003. aastal valis Eesti ajalehtede liit sind aasta pressivaenlaseks. Millega sa kunagised kolleegid ära pahandasid?
Küsi Rein Siku käest! Väidetavalt oli põhjus Iraagis teeninud sõdurite identiteedi varjamises. Mina ei mõelnud seda välja ja üritan olla nii avatud kui võimalik. Kui pole võimalik midagi rääkida, siis selgitan, miks. Otsus identiteeti varjata sündis kaitseministeeriumis. Mina olin siis peastaabis.
See juhtum näitab kahe elukutse erinevust. Ajakirjanikuna oled rohkem iseenda peremees ja avalikkussuhete töötajana lähtud institutsiooni huvidest.
No ma pean käsku täitma. Kui oled sõjaväes, pead käsku täitma. Kui sa oled kommunikatsioonijuht, pead oma organisatsiooni mõistlikult kommunikeerima.
Sa ei saa kõigi asjadega olla nõus, mida su käest tahetakse, aga mõnda asja pead tegema. Lõppude lõpuks ei ole ma kaitseminister ega kaitseväe juhataja. Nemad vastutavad kõige eest.
Kommunikatsioonis ei ole mõistlik valetada, anda lubadusi, mida sa ei suuda välja osta ega spekuleerida.
Aga me tegime järeldused. Saime järgmisel aastal Eesti suhtekorraldajate liidult auhinna selle eest, kuidas me kommunikeerisime Eesti sõdureid Iraagis.
2004. aastal langes Iraagis kaks allohvitseri ja 20 sõdurit sai haavata. Aasta lõpus valiti Eesti sõdur Iraagis Postimehe aasta inimeseks.
Praegu on sinust saanud kolonel. Kuivõrd peavad kõik ohvitserid oskama näiteks jalaväekompaniid juhtida? Kuivõrd on iga mees kitsalt oma eriala, sinu puhul siis strateegilise kommunikatsiooni spetsialist?
Jalaväekompaniid peavad oskama juhtida kaptenid. Loogika on, et leitnant juhib rühma, kapten kompaniid, kolonelleitnant pataljoni ja kolonel brigaadi.
Brigaadide tasemelt olen ma küll kaugele ära läinud. Pataljonikursuse olen läbi teinud, brigaadiharjutustel osalenud ja viimane kool, kus õppisin, oli Roomas NATO kaitsekolledž, mis oli siis kaitseväelise hariduse kõige kõrgem, neljas ehk strateegiline ja poliitiline tase.
Minu karjäär on olnud ebastandardne nagu kõigi oma, kes algusaegadel sisse tulid. Aasta 2000 on veel üsna algus.
Kuidas sõja puhkedes ajakirjandus töötab? Võsa vahel ajalehe trükkimine pole vist väga ajakohane moodus, samal ajal võib vaenlane interneti- ja elektriühendust takistada.
Olemas on generaatorid ja ilmselt peab kuidagi internetti pääsema. Kas siis läbi satelliidilingi, lairiba või veel kuidagi.
Ajakirjandus on muutunud väga pildikeskseks. Minu meelest oleme murdepunktis. Inimesed elavad oma infomullis ja paljud ei loegi ajalehti.
Ära muretse: küll kriisisituatsioonis õige kanal üles leitakse.
Seda küll. Aga kus on enne kriisisituatsiooni koht, kus inimesed kokku saavad, arvamusi vahetavad ja konsensuse leiavad? Kindlasti on see laulupidu, aga laulupidu on kahjuks harvemini kui jõulud. Sa ei saa ju eeldada, et kõik vaatavad “Aktuaalset kaamerat” nagu 30 aastat tagasi.
Aga mingi ettekujutus on sul olemas, kuidas sõja korral ajakirjandus töötab?
Eks ta tööta samamoodi nii kaua, kui saab. Ajakirjandust üritatakse eksitada, üle võtta, infooperatsioone korraldada. Seda on Ukrainaski tehtud.
Võetakse mingi veebisait ja täidetakse teistsuguse sisuga. Muidu on kõik täpselt samasugune.
Lugejad peavad valvsad olema, ka praegu. Avaldatakse valeuudiseid, mis käivad läbi kolme võrguväljaande ja satuvad ajalehte. Oli uudis, et Eesti, Läti ja Leedu president helistasid Donald Trumpile ja vihastasid ta nii välja, et Trump viskas toru hargile. Ei ole olnud sellist asja, puhas väljamõeldis.
Millega su abikaasa ja lapsed tegelevad? Kas pojad käivad pigem isa või ema jälgedes?
Üks lõpetab keskkooli, kelle jälgedesse ta läheb, ei tea. Teine käib vist rohkem ema jälgedes, õpib psühholoogiat Tallinna ülikoolis.
Ema õppis ikka Tartu ülikoolis arstiks, mitte psühholoogiks.
Seda küll. Abikaasa töötab ravimifirmas, aga ta on tõesti arstiharidusega.
Kui tihti sa Pärnus käid ja mida siin teed?
Viimati käisin kaks nädalat tagasi, vaatasin niisama ringi. Mul on õega kahe peale maja.
See on nagu “Eesti matuses”. Vanemad on küll juba läinud teisele poole, aga majal on need kõnelevad palgid, mis kutsuvad tagasi ega luba maja ära müüa.
Mulle meeldib Pärnus väga augusti lõpp ja septembri algus. Puhkajaid on vähem, õunad on valmis ja merevesi võib olla veel soe. Ja loomulikult seovad mind Pärnuga sõbrad, armsad kooliõed ja -vennad, nagu kirjutas üks mu lemmikkirjanikke Oskar Luts Paunvere kohta.
Kuidas Pärnu areng tundub?
Võiks kiirem olla. Loodan, et vana kamraad Romek Kosenkranius on pannud asjad liikuma ja kõik läheb paremuse suunas. Vahepeal oli ikka päris paha, linnapea Viisitamme ajal. Kuidas küll õnnestus Pärnu sisuliselt pankrotti ja sellisesse olukorda viia, et suveüritused hakkasid Pärnust Haapsallu, Tartusse ja Viljandisse voolama?
Pärnus võiks peale kuurordimajanduse areneda veel hoogsamalt tootmine ja tööstus, nagu see ajalooliselt on olnud,
Ma olen suur Pärnu teatri fänn. Lugesin, et Endla on lavale toonud palju asju, mis on vaatamata. Tuleb ära vaadata.
Suurepärane asi on Pärnu teatri suvehooaeg. Saab rahulikult teatris käia, nad mängivad kogu repertuaari läbi. Pärnu teatris on kogu aeg olnud väga head ja omanäolised näitlejad, alates Aarne Ükskülast, Peeter Kardist, Linda Rummost, Helle Kuningast, Mihkel Smeljanskist ja Jaan Rekkorist Ago Andersoni, Sepo Seemani ja Märt Avandini välja.
Paljudest Pärnu vaimuelu mõjutanud suurkujudest on saanud küll ajalugu. Näiteks Omar Volmerist, aga eks Aldur Vunk pea nüüd käima tema jälgedes.
Kindlasti on Mark Soosaarel Pärnu kultuurielus suur roll. Tema tegutsemismeetodid ei pruugi kõigile meeldida, aga tema roll on väga suur. Soosaar peaks kindlasti saama Pärnu aukodanikuks.
Tudengid armastasid käia öösel mööda ühiselamut ja karjuda: “Magage rahulikult, teie und valvatakse!”. Kas kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja julgeb sama kinnitada?
Absoluutselt. Eesti on praegu turvaline.
Külma sõja järgne julgeolekuarhitektuur on mõranenud, aga Eesti on paremas seisus kui kunagi varem. Me oleme maailma kõige võimsamas rahvusvahelises organisatsioonis, NATO vihmavari on meie kohal.
See on meie kohal igasuguste kompromissideta. Ja et keegi ei teeks idapiiri taga valearvestusi, on kevadest siin Ühendkuningriigi juhitav raskesoomuspataljon, kus esimeses rotatsioonis on veel teine tuumariik Prantsusmaa. See on kindel märk, et NATO ei tee mingeid järeleandmisi oma liikmesriikide julgeoleku suhtes.
CV
Sündinud 5. augustil 1964 Pärnus.
Lõpetas 1982. aastal Pärnu Koidula gümnaasiumi ja 1993. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala.
Korrespondent ja uudistetoimetaja ajalehes Edasi/Postimees 1987–1993.
Uudisteagentuuri ETA peatoimetaja 1993–1994.
Ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja 1994–1995.
Ajalehe Eesti Päevaleht peatoimetaja asetäitja 1995–2000.
Kaitseväe peastaabis eri ametikohtadel 2000–2012.
Kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja oktoobrist 2012.
Korporatsioon Sakala taasasutajaliige, Eesti reservohvitseride kogu asutajaliige, Eesti NATO ühingu liige.
1990–1993 Tartu linnavolikogu liige.
1990–1991 Eesti Kongressi liige.
Abielus, kaks poega.
