Peetri kogudus mäletab!
Eestlased Kanadas | 10 Feb 2006  | P.R.EWR
Möödunud pühapäeval mälestati Peetri kirikus juba 48. korda Eesti vabaduse eest sõdades langenuid.

Traditsioon algatati Soomepoiste Klubi poolt mälestustahvli avamisega Peetri kirikus nende ridadest langenutele. Hiljem võttis Peetri kogudus Torontos õp Oskar Puhmiga selle korraldamise koguduse moraalseks kohustuseks ning soomepoistele lisandusid Toronto Võitlejate Ühingu liikmed ja nüüd olid osalemas meie kõige nooremad vabaduse eest võitlejad — Lennuväepoisid.

Jumalateenistus algas lippude sissetoomisega Toronto Võitlejate Ühingu ja Soomepoiste Klubi võitlejate poolt ning pärja asetamisega mälestustahvli jalamile. Alglauluks oli valitud „Ainult päev see lohutuseks mulle, sammu haaval möödub elutee... ...Julgena võin alata nüüd päeva, Sinu tõotusi siin uskuda...“, mis andis igale kirikus viibijale võimaluse mõelda ja Jumala suurust tunnetada.

Liturgia viis läbi õp Mart Jaanson sõnas ja laulus. Pühakirja luges ja jutlustas õp dr Andres Taul. Orelil dr R.Toi. Jumalateenistusel osales koguduse segakoor Cantate Domino oma sädeleva juhi Rosemarie Lindau juhatusel, lauldes kiituseks Jumalale, ülistuseks meie ainsale oma paigale siin maailmas — Eestile ning mälestuseks langenud kangelastele. Koor pälvis väljateenitud tänusõnad õp Taulilt.

Dr Taul jutlustas kindlasõnaliselt rahvastest, kes on teeninud Jumala tunnustuse — ja eksisteerivad ning neist, kes seda saavutanud ei ole — kaovad! Eesti rahvas, kui ta soovib püsida, peab lootma Jumala armule. Ta ütles, et me küll usume ja tahame olla kõige hää väärilised — kuid kas me toimime nii kui mõtleme? Kindel usk viib sihile. Vahel võib see viia siiski valele teele nagu islamiusu äärmuslaste tegevus, mis on vastuolus koraani õpetusega ja töötab Jumala tahte vastu.

Väikese eesti rahva kangelased võitlesid head võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Sinimägede sangarite teod võimaldasid paljudel põgeneda vabasse maailma. Kodumaale jääjate kannatused ja ülekohus lõppesid suure ja vägeva Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega ning nüüd võivad ka kodueestlased nautida vabadust, mille Vabadussõjas eesti mehed ja naised kätte võitlesid. Pidage meeles Jumala armu suurust — kuid ka kannatust.

Lõpuliturgias teenis õp Mart Jaanson jälle lauluga, sekundeeris Cantate Domino „Meie Isa“ palve laulmisega Roman Toi orelisaatel. Enne lippude väljaviimist toimus kohalviibivate sõdalaste ning Eestist siinviibivate sõjaväelaste ja kaitseministeeriumi ametnike pildistamine.

Koosviibimine

Peale jumalateenistust suundus suur osa kirikulisi saali, kus pakuti lõunasööki Helju Salumetsa korraldamisel ja suure hulga töökate naiste osavõtul.
Eeskavalises osas luges H. Salumets äsja päevavalgust näinud luulekogust „Tunglaid ja teri“ luuletuse „Maarjamaale“. Kohalviibivale autorile Eerik Purjele avaldas publik suurt tunnustust tugeva aplausiga.
Muusikalises osas Avo Kittask laulis, mängis ja sõnastas ahelketina koostatud võitluste käigu koos koosviibijate kaasalaulmisega, alustades Idapataljonide lauluga „Kaugel idas“ ja lõpetades palju lauldud „Meil merevood on vabad“. Ettekande lõpul ütles ta tervitussõnad EKN-ilt. Eestist siinviibijate nimel tervitas lennuväe kapten Eduard Iganus. Koguduse poolt ütles tänusõnad kõikidele osalejatele dr Maret Truuvert.
Lahkuti teadmises, et sellest päevast osavõtt tõendab, et me mõistame ja tahame olla tänulikud neile sangaritele, kes andsid suurima — oma elu, et meie võisime jääda.


 
Eestlased Kanadas