Septembrikuu 25. päeval täitus Välis-Eesti suurima koguduse kirikul 50 aastat. Poolesaja aasta jooksul on selles pühakojas jumalasõna kuulutamise kõrval olnud kiriku kõrvalruumid avatud rahvuslikule ja seltskondlikule tegevusele.
Õpetaja dr. Andres Taul, LCC president Rev. Al Maleske ja ingliskeelse osa kauaaegne õpetaja Rev. Robert Cole. Foto: P. Rabisson
Selle arhitektuuriliselt moodsa stiiliga kiriku, mis oli esmakordne siinses linnas, 50. aastapäeva tähistamist alustati jumalateenistusega kirikus ja lõpetati piduliku lõunasöögiga allsaalis.
Jumalateenistusest osavõtjad. Ees reas vasakult: Heikki Paara, kaplan Jürjo, praost Tiit Tralla, Reet Petersoo ja peapiiskop Udo Petersoo. Foto: P. Rabisson
Jumalateenistus
Juubelipäevaks oli koguduse liikmeid ja külalisi kogunenud pühakotta suuremal hulgal kui tavaliselt. Jumalateenistus algas organist dr. Roman Toi orelihelide saatel. Kirikusse sisenesid protsessiooni korras LCC president Rev. Al Maleske, Rev. Robert Cole ja Rev. dr. Andres Taul. Jutlustas Rev. Al Maleske ja teenisid eelnimetatud õpetajad. Teenistusel osales koguduse segakoor Cantate Domino Rosemarie Lindau juhatusel. Kogudust õnnistasid Rev. Al Maleske ja õp. A. Taul. Jumalateenistus lõppes R. Toi improvisatsiooniga orelil „Õnnista ja hoia“ teemal.
Sõnavõtud kirikus
Peale jumalateenistust anti sõna tervitusteks. Teadustas ja lühikese sõnavõtuga alustas koguduse esimees dr. Jaan Kruus, andes sõna peapiiskop Udo Petersoole, kes tervitas konsistooriumi nimel. Ta ütles, et see osa eesti rahvast, kes kogunesid kiriku juurde, vajasid uut vaimset kindlustala, et edasi viia kristlikku elutegevust ja kaotatud koduseid tõekspidamisi.
Rev. Al Maleske tervitas LCC poolt, öeldes et Peetri kirik on olnud nn „landmark“ Torontos. Praost Tiit Tralla tõi tervitused Kanada E.E.L.K. praostkonnalt, kelle järel kauaaegne ingliskeelse osakonna esinaine andis lilled õp. Oskar Puhmi abikaasale Meta Puhmile.
Johannes Järvalt tervitas Ap.-Õigeusu koguduse nimel. Skautüksuse „Lembitu Malev“ poolt tervitas Harold Kivi koos toredate skaudipoistega ja gaidüksuse „Rajaleidjad“ poolt Ingrid Kütt.
Kiriku ajalugu
Pikema kiriku ajaloo tõi kirikulistele endine esimees Juhan Laanes.
Ta kirjeldas põgenike teekonda ühest riigist teise ja saabumist siia (esimesed juba 1947).
Torontos asus tol ajal 60-70 nn vanaeestlast, kes olid koondunud kohaliku Eesti Rahvusliku Klubi „Edu“ ümber, kasutades St. Johni luteri kiriku ruume. Siit sai alguse õp. Ernest Hahni ja õp. Rudolf Kiviranna (New Yorgist) ühisel nõul koguduse asutamine 3. aug. 1948. Esimesel jumalateenistusel 29. aug.1948 osales 170 kaasmaalast. Kolm nädalat hiljem, 31. okt. 1948, valiti koguduse õpetajaks O. Puhm. St. Johni kirikut ja kõrvalruume kasutati 7 a, kuni valmis oma kirik. Kiriku plaani valmistas arh. M. Bach ja ehitas ehitusettevõte Leeds.
Ettevalmistused ja ehitamine
Enne ehitamise alustamist tuli esmalt leida koht (selle leidis M. Puhm) ja $38,500, mis tuli sularahas maksta 24 tunni jooksul. Koguduse kassas oli aga vaid 1500 dollarit. Ülejäänud $37,000 hangiti laenuks Missouri Sinodi misjonikomisjonilt telegrammi teel. Koht, kuhu kirik püstitada käes, algas raha kogumine. Moodustati ehituskomitee, esimees Georg Orav, hiljem Egon Meipoom; finantskomitee esimees Ed. Aun, hiljem Harold Kivi. Esimesel korjandusel laekus üle 10,000 dollari. Koostati ehituse eelarve ja täiskogu kinnitas plaani 31. okt.1954. Leping sõlmiti Leedsi ehitusfirmaga. Ehitusmääruste tõttu Torontos tuli loobuda oreli paigutamisest ripprõdule.
Pidulik nurgakivipanek (20. märts 1955) toimus 1000- pealise rahvahulga osavõtul. Kiriku pühitses praost Valter Viks, kusjuures peeti 3 jumalateenistust umbes 2500 osavõtjaga.
Kirik läks maksma koos krundi, oreli ja muu varustusega ca $ 195,000. Koguduse 10. aastapäeval 1958 oli veel võlga $ 156,000.
Juurdeehitused
Pärast esimese projekti lõpetamist on ehitatud väike saal (1961), koos torni alusega (maksumus $26,000), pühitseti praost Jaan Lattiku poolt 15. okt.1961. Tiibehitus ja kellatorn valmisid 1970 suvel. Kujundas arhitekt Ants Elken, kogumaksumus $111,500. Aastal 1975 pikendati kirikut 7 jala võrra ja poolik klaasaken asendati tellisseinaga. Orel paigutati rõdule (nüüd anti luba). Ehitusmeistri Karla Betlema poolt valmistati arh. Elkeni plaanide ja Endel Loo näpunäiteil puidust altar ja kantsel. Uuendatud kirik pühitseti 25. sept.1975 praost Karl Raudsepa ja õp-te A. Tauli, O. Puhmi ja U. Petersoo osavõtul. On rajatud mälestusmüürid ja kiriku maa-ala on piiratud raudaiaga. Märkimisväärseks saavutuseks tuleb pidada koguduse naisringi algatusel värviliste akende paigutamist kiriku akendele. Kirikut ja kõrvalruume on kasutanud Eesti Ap.- Õigeusu kogudus, Soomepoiste Klubi, skaudid-gaidid jne.
Lõpetuseks
J. Laanes ütles, et 50. juubelipäeval mõtleme tänutundes kõigile koguduse liikmetele ja sõpradele, kes ühel või teisel viisil on kaasa aidanud kiriku rajamisele. Ta lõpetas oma sõnavõtu Peetri kiriku rajaja õp. Puhmi sõnadega, et "see taeva poole sirutav hoone pole mitte üksnes usuline tempel, vaid ka rahvuslik koda, kus me tohime kõike, mis meile on omane, püha ja kallis, õpetada ja pärandada oma lastele“.
Pidulik lõunasöök
Peale sõnavõtte siirduti allsaali, kus serveeriti lõunasöök ja kohv a la Männamaa. Teadustajana toimis J. Kruus, söögipalve pidas U. Petersoo. Meelelahutuslikus osas laulis Avo Kittask (tervitas ka EKNi nimel) dr. R. Toi klaverisaatel ning lauluansambel „Helin“ Margit Viia-Maiste juhatusel ja klaverisaatel.
Tervitasid veel kaplan Jürjo siinõppivate sõjaväelaste ja Heikki Paara Vana-Andrese koguduse poolt ning Rev. Robert Cole. Aino Müllerbeck tõi vaatamiseks kiriku saamise ajaloo — pildid minevikust.
Huvitav ja mälestusterikas päev lõppes, kui kella seierid olid jõudnud juba üle nelja.
