Selles linnakese 2000-l elanikul on viis kirikut, üks rahvamaja ja kaks keelt. Linnas on vaid üks surnuaed, aga sinna viib palju väravaid — iga koguduse jaoks oma.
Sealsamas loksutab vaikselt oma laineid uduvinesse mähkunud Peipsi, suur nagu meri, ja tuleb tükk aega silmi pingutada, enne kui aru saad, kas taamal valendab puri või hoopis suur meremärk.
Argipäevarutt on su maha jätnud, oled jõudnud teistsugusesse maailma, kus on puhas õhk, vaikus ja sõbralikud inimesed. Oled jõudnud Mustveesse.
Kui sul pole linnas tuttavaid, võid üles otsida mõne kodumajutust pakkuva pere ja ennast paariks päevaks sisse seada. Mõõdukate hindadega pakub toitu „Kuldkala“ söögikoht. Aga ära lase ennast petta: kui pole parajasti kalapüügihooaeg, siis arvesta seda, et kuldpruunid suitsukalad, menüüs olevad prae- ja soolakalad ei ole värskelt Peipsist püütud, vaid hoopis sügavkülmikust üles sulatatud.
Järve kallas on aga ilus liivane, vesi soe ja läheb sügavaks nii pikkamööda, et ka lapsed võivad seal julgelt ujuda.
Kahekordsed ühised pühad
Vene vanausulised jõudsid Peipsi äärde 350 aastat tagasi, põgenedes kirikureformi ajal neile osaks saanud julmade repressioonide eest. Tõelist usuvabadust said nad tunda Eesti Vabariigi tekke järel. 1930-ndatel aastatel ehitati Mustvee vanausuliste kirik.
Mustvees on ka väga ilus luteri kirik, kus juba pikki aastaid peab õpetajaametit Eenok Haamer. Vanausulistelt võib eestlaste õpetaja kohta vaid häid sõnu kuulda.
Otsest vastuseisu ei ole ka õigeusu kirikuga, kuigi vanausulised seda päris tõsiselt ei võta.
Kõiki kirikupühi peetakse ühiselt ja mitu korda, sest kirikukalendrid on erinevad.
Kui selles kaherahvuselises kogukonnas mingi piir jookseb, siis mitte eestlaste ja venelaste vahel, vaid vanausuliste ja hiljem, okupatsiooni käigus Eestisse tulnud venelaste vahel. Vanausulised oskavad eesti keelt, on eestlastega juba sadu aastaid külg külje kõrval elanud — nad ei tunne ennast meie riigis juuretutena. Ennast nimetavad nad „russkije“ (venelased), hilisemaid tulnuid aga „sovetskije“ (nõukogude). See räägib iseenda eest.
Palja peaga kirikusse ei minda
Vanausuliste kirikusse sisenedes peab naisterahvas tingimata rätiku pähe panema ja kogu jumalateenistuse vältel tuleb püsti seista. Rätikut ei tohi aga lõua alt sõlme siduda, sest nii teevad ainult enesetapjad. Sätime oma peakatted erilise hoolega kukla tagant krae vahele, et need korralikult peas püsiksid.
On augusti lõpp ja õuntepüha. Alles sellest päevast alates võib õuntega maiustada. Naised on kotikestega õunu kaasa võtnud ja asetanud kiriku keskel paiknevale lauakesele.
Rituaal on keeruline ja laul imeilus.
Pärast jumalateenistuse lõppu pakuvad lahked kirikulised võõrastelegi pühitsetud õunu ja räägivad niisama juttu.
Apolinaria Repkina on usin kirikuskäija ja väga tõsimeelne usklik. Mitmendat põlve haritlane ja Tartu Ülikooli lõpetanud vene filoloog räägib ilusas eesti keeles, kuidas ta 50-aastaselt leidis uuesti tee kirikusse ja selgitab veelkord, miks vanausulised on õigemad usklikud kui õigeusklikud. Vahe on ristilöömises, kummarduste sügavuses, laulmises (vanausuliste koor on kaheksahäälne) ja vanadest tekstidest kinnipidamises.
Õige rist peab tingimata kaheksa otsaga olema. „Lähis-Idas löödi kuueotsalise risti külge ainult röövleid!“ ütleb Apolinaria. Sealsamas Mustvees on õigeusu kirikul aga mitut sorti riste, mis meenutavad minu vestluskaaslasele kergemeelset naist, ei muud.
Naine jutustab, kuidas üks tudeng käis nende kirikus oma magistritöö materjale kogumas. Ta andis lootust, et norralased aitavad vanausulisi rahaga.
„Ei päästa need Norra miljonid meid, kui noored ei hakka kirikus käima. Aga nad ei tule. Mustvee eesti gümnaasiumis on vähemalt usuõpetus, aga vene gümnaasiumis pole mitte midagi. Seal pole ühtegi kohalikku õpetajat ka, ainult sovetskije,“ on naine pessimistlik.
Jumal aitas terveneda
Heljo Repkina on Mustvees sündinud ja kasvanud. Oma gümnaasiumiklassist on ta ainus, kes on kodulinna elama jäänud. Heljo mees oli vanausuline.
„See ei olnud meie elus mingi takistus. Meie peres ei olnud seda, et toidunõud peavad eraldi olema või kui supikulp puutub minia taldriku vastu, siis teised ei tohi sellega enam tõsta,” selgitab Heljo. Teatavasti on vanausulisi, kes teistega samu toidunõusid ei kasuta, olgu need vahepeal kas või steriliseeritud.
Heljo Repkina näitab meile silda, kust 1934. a olevat üle sõitnud Konstantin Päts ja mis sõja ajal ime läbi õhkulaskmisest pääses.
Ta juhatab meid Raja külla, kus on 1830. a asutatud vanausuliste palvemaja. Eriti tuntuks teeb selle pühakoja asjaolu, et seal on töötanud kuulus ikoonimaalija Gavriil Frolov (1854—1930). Tee ääres võib iga natukese maa tagant kohalikke aiapidajaid, kes pakuvad tomateid, kurke ja paprikat. „See on Eesti kõige pikem turg,” naerab Heljo.
Palvemajas võtab meid vastu Ossip Jotkin, pikka kasvu suure habemega mees, kelle juttu saadab kaval naeratus. Ta näitab Frolovi maalitud ikoone, 500 aastat vanu raamatuid ja ristimisvanni, mis tuli vahepeal ära peita, sest nõukogude okupatsiooni ajal olid vanausuliste ristimistalitused keelatud. Ja räägib imeloo, kuidas surmale määratud lapsuke pärast ristimist nagu imeväel paranes. Jotkin isegi kasteti vaid mõne nädala vanuse imikuna külmal talvekuul üleni pühasse vette ja temast kasvas tubli mehemürakas.
Ossip Jotkin räägib ka põlveoperatsioonist, mis on tehtud talle ja mitmele tema eakaaslasele. Teistel ei ole suurt midagi paremaks läinud, tema aga kõnnib ega tunne valu. Eks Jumalal ole selles oma osa.
Tulevikulootused on rootslastel
Järgmisel hommikul kohtame linnakese turul juhuslikult Mustvee linnapead Gennadi Kulkovi. Temagi on pärit vanausuliste perekonnast ja räägib vabalt eesti keelt.
Mees jutustab sadama ehitusest ja Soome firmast, kes hakkab veehotelli püstitama. Rootslased aga ehitavad Mustveesse 130 korterit ning on olevat need kaasmaalastele juba ette ära müünud.
Linnapea ütleb, et mingi Euroopa Liidu komisjon tunnistas Mustvee hiljuti kogu Euroopa kõige tolerantsemaks linnaks, kus pole vaenu rahvuste ega eri uskude vahel.
Kõike masti riigivalitsejaid on tulnud Mustvees viimasel aja usinalt vastu võtta, aga seda linnapea ei arva, et neist suurt kasu oleks. Vea teisi muidu ringi ja paku lõunat.
Kuuldes, et läheme vanausuliste kirikusse jumalateenistusele, sõidutab härra Kulkov meid lahkelt otse kiriku väravasse.
Peipsiääre vanausulised pole eesti ühiskonnas võõrad (1)
Eestlased Eestis | 08 Sep 2006 | Tiina SarvEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kui Rüütli eluaeg täis tiksub, siis ilmselt tema matused toimuvad Nevsky Katedraalis Toompeal. Kui Savisaar sureb, siis tema matused toimuvad Lasnamäel Jumalaema Uinumise katedraalis, ja kui Patriah Aleksei teine sureb, siis tema matused toimuvad Kuremäe Kloostri müüri vahelises Katedraalise. Jumal on eesti rahvale kinkinud palju häid Õigeusulastest poegi ja tütreid, ja nemad on ja jäävad igavesti meie keskele. Pätsu matused võiks samuti uuesti pidada näiteks Püha Siimeoni ja Hanna kirikus Tallinna sadamas. Tõepoolest, tänu nii vanausulistele kui ka teiste õigeusklikele Eestis, on tegelikult õigeuslike arv ainult suurenenud. Tervitusi ka hr Kulkovile. Ta on tore papi!!
Eestlased Eestis
TRENDING
