Pekka Linnainen, estofiil,
www.DELFI.ee Helsingi Hietaniemi kalmistult on saanud viimase puhkekoha mitu Eesti kultuuri ja ajalooga seotud inimest. Sinna on maetud näiteks Fredrik Pacius, Hella Wuolijoki, Aino ja Oskar Kallas ning kolm professorit, kes lõid aluse eestikeelsele Tartu ülikoolile. Kindlasti on leida ka mitmes sõjas Eesti au ja vabaduse nimel langenud mehi.
Siit võib leida ka selle kirjaniku, kellele Lydia Koidula saatis südamliku kosjakirja ja kelle jah-sõna oleks võinud muuta ajalugu. Samuti näiteks soomlaste poolt armastatud laulja-helilooja Georg Malmsteni, kes oli ka eesti esimese helifilmi muusikaline juht.
Ühe tagasihoidliku hauakivi juurde on ilmunud väikene silt. Teadaandes palutakse, et haua hoolduse eest vastutav isik võtaks ühendust kalmistu juhatusega. Taolisi on näha kõigil hauaplatsidel nii Helsingis kui ka mujal Soomes. See tähendab, et kui mõne aja jooksul ei ilmu inimest, kes jätkaks hoolduslepingut, ootab hauakivi teisaldamine ja õigus hauaplatsile kaob ära.
Nii lihtne kivi ei ärata tähelepanu, kuid lahkunu oli kord keskne tegelane Eesti ajaloo tänaseni vaidlusaluses ajajärgus. Ka tema kuulub nende eestlaste hulka, kellele Soome oli varjupaigaks. Kusjuures see segas hõimusuhteid niivõrd, et sügisel 1937 toimunud matustele järgnes isegi valitsustasandi protest.
Leinatalitus toimus Vanas kirikus, mille pargis puhkavad ka Eesti Vabadussõja võitlejad. Artur Sirk oli ju Vabadussõjalaste Liidu juht, kes oli augustis Luksemburgis mõistatuslikult surnud.
Artur Sirgi ja tema naise Hilda puhkepaiga ümber on maetud mitmeid Soome ühiskonna- ja kultuurielu tegelasi. Natuke kaugemal on näha ka Eestisse esimese riigivisiidi teinud president Relanderi haud.
Seda kõike ei kirjuta ma selleks, et arvata vaikivast ajastust ühte või teist. Lihtsalt loodan, et see teadaanne jõuab mõne sugulaseni, kellel on õigus asja üle otsustada. Unustatud hauda ju pole, mida tõestab talvine pärg kuusekäbi ja -okstega.
