Neljapäeval, 13. mail tulid Toronto Eesti Pensionäride Klubi liikmed ja nende sõbrad-tuttavad järjekordselt Eesti Majja kokku lõpetama käesolevat tegevusaastat. Seekordseiks külalisesinejaiks olid bass Andres Raudsepp ja E.E.L.K. Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas.
Kuna ikka veel valitses emadepäeva-meeleolu, avati koosviibimine ühislauluga „Ema süda“, mida klaveril saatis klubi kroonitud pianist Toivo Kõhelik. Kohe seejärel haaras jämeda otsa enda kätte Andres Raudsepp, jättes tossavad kohvikannud ja maitsvad võileivad oma järge ootama.
Andres oli oma küllaltki ulatusliku kava üles seadnud oskuslikult, sujuvalt põimides kevade ja armastuse motiivid. Ka oli ta värvanud mõningaid kaastöölisi. Osa laule saatis ta ise kitarril, osal tegutses saatjana pianist Charles Kipper. Ja nagu muuseas, juhuslikult, poetas end publiku hulka ja sealt edasi „lavale“ ta tütar Järvi, kes esines nii soologa kui koos isaga. Esitatud laule sidusid Andrese muhedad ja humoristikud vahekommentaarid.
Pärast einetamist ilmus söögipalve lugenud õpetaja Kalle Kadakas taas koosolijate ette ning vaimulikuna tuletas meelde, et täna on eriline päev, nimelt taevaminemispüha. Seda päeva, mida on rahvasuus nimetatud ka ristineljapäevaks, ristlepäevaks või ristipäevaks, pühitsetakse nelikümmend päeva pärast Kristuse ülestõusmist, sest just nii kaua olevat ta veel viibinud maa peal. Seda peeti vanasti väga suureks pühaks, olid keelatud põllutööd ja rohigi polevat kasvanud. Ei tohtinud murda lille ega lõigata ühtki oksa – veri tulevat välja.
Laudu kaunistasid vaasid õitsvate sireliokstega, mis kindlasti pidid olema murtud eelmisel päeval, sest verd polnud märgata. Lõhn oli küll uimastav ja viimane ühislaul otsitud vastavalt kevadine, nimelt „Õrn ööbik“. Pensionärid lahkusid ja siirdusid suveootele. Seda teadmisega, et kuigi suvi on üürike, ootavad septembris samas paigas samad vanad sõbrad. Ehk mõned uuedki, vananemisprotsessi küüsist ei ole teatavasti pääsu kellelgi.
