Neljapäeval, 11. veebruaril tulid Toronto pensionärid sel aastal esmakordselt kokku. Kuna kokkutulek kandis tavalisest veidi pidulikumat ilmet, oli osavõtt küllaltki rohkearvuline. Lähenev Eesti Vabariigi aastapäev muutis oluliselt koosviibimise nägu.
Vaimulikest viibis kohal E.E.L.K. peapiiskop dr Andres Taul ning peakõnelejaks oli palutud EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Lauluettekannetega rõõmustas kokkutulnuid Heli Tenno ja ühislaulu tehti Toivo Kõheliku klaverisaatel nagu ikka.
Peapiiskop Taul viis oma sõnavõtus kuulajad aastasse 1917, mis tekitas mõnevõrra hämmeldust, sest seda aastat ei osatud hästi eestlusega siduda. Peapiiskop oskas. Sel aastal käis veel Esimene maailmasõda, mis Vene tsaaririigi jaoks lõppes, sest riik lakkas olemast. Leidis aset kuulus Oktoobrirevolutsioon ja võimule tulid enamlased. Samal aastal aga leidis aset ka eestlaste meeleavaldus Peterburis, kus nõuti Vene ajutiselt valitsuselt Eesti omavalitsuse seaduse eelnõu kinnitamist.
Sel aastal toimusid ka esimene eesti sõjameeste kongress ja kirikukongress. Tallinnas tuli kokku Eesti Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev, nagu me seda paremini mäletame. See oli aasta, mil sakslased vallutasid Saaremaa. Ja see oli aasta, mil eesti luteri kirik sai oma formaalse alguse. Eesti rahval mäletada kui palju.
Aupeakonsul Leivati sõnavõtt kajastas tänapäeva olukorda ja meie osatähtsust selles. Ta rõhutas venelaste osavust propagandas – valdkond, kus nad on alati olnud tugevad. Tuletas meelde, et Toronto lähistel elab ca 400.000 vene rahvusest isikut, kelle arusaam ajaloost on Kremlist mõjustatud. Nad elavad tänaseni teadmises, et baltlasi ei okupeeritud, vaid et nad astusid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Paljud neist ei oma veel Kanada kodakondsust, kuid kindlasti saavad selle lähemate aastate jooksul ning asuvad aktiivselt mõjutama kohalikku avalikku arvamust. Aupeakonsul tuletas meelde, et meie rahvasaadiku roll välismaal on endiselt kehtiv.
Heli Tenno viis kuulajad hetkeks ajaloost ja poliitikast eemale. Ta esitas viis laulu, end ise klaveril saates. Algas patriootilise pühendusega põhjamaale, läks sujuvalt üle eelseisva sõbrapäeva motiivile, sealt vaimulikule palvelaulule, süütas korraks hubase küünlaleegi ja lõpetas südamliku kodumeeleoluga.
Ega pensionäregi passiivseks jäetud. Neil oli peale maitsvate võileibade valmistamise ja kohvikallamise veel teinegi funktsioon, mida Toivo Kõheliku klaver meelde tuletas. Ühislaulud olid seekord isamaalise ilmega ja kõik pandi vahvalt kõlama.
Taaskohtumiseni märtsis! Lootusega, et Torontot seni säästnud lumetorm just selleks päevaks kohale ei jõua.
