Nojah, 18. oktoobril tulid nad Eesti Maja suurde saali kokku nagu alati ja kokkutulekule tuleb ikka viisakas põhjus leida, muidu hakatakse arvama, et inimestel on lihtsalt kodus igav ja üllamat motiivi asjal polegi.
Klubi president Heikki Paara tuntud laulumehena soovis lauluga alata. Kuna kapellmeister Toivo Kõhelik juhtus aplaagris olema, võttis Viljo Tamm oma kitarri saatel lauluotsa üles ja pani metsa mühisema. Kui siis hirv oli ojal juues küti kuuli ette jäänud ja noorusaeg mööda läinud nagu ta ikka läheb, teataski Heikki, et on kokku tuldud Luukapäeva pidama, aga miks see päev tähtis on, seda ta ei teadnud ja minu käest ei küsinud. Mina teadsin küll, kuid kuna kaks kõrget vaimulikku olid kohal, jätsin seletamise eesõiguse neile. Liiatigi poldud mind kutsutud sõna võtma, vaid sõna kuulama.
Peapiiskop Andres Taul asus kõnepulti ja teatas, et asendab õpetaja Arho Tuhkrut, kelle saabumine Eestist oli tehniliste takistuste tõttu viibinud. Sellest polnud midagi. Peapiiskop tuli söögipalvega toime küll ja rääkis veel ilusa sõbraliku ning humoorika jutu sellele lisaks ka, nagu poleks ta eluaeg muud olnud kui abiõpetaja asetäitja. Siis saabusid virgad kohvikallajad, võileivataldrikuilt eemaldati kilekatted ja edasi läks kõik nii, nagu ta alati on läinud ja minema peabki. Perenaised said taas teenitult kiita.
Välja oli kuulutatud veel üks salapärane humorist, kes pärast einet mikrofoni ette kutsuti ja kelle isik nüüd avalikustati. See mees oli Roland Järvald, kelle auväärse ea kohta poetati ebamääraseid vihjeid, kuid aastanumbrit kas ei osatud või ei söandatud välja öelda. Kuid mehel oli kõva hääl ja selge sõna, mille varal ta koosolijaid naerutas anekdootidega, milledest esimene ikkagi reetis ta vanuse. Rahvasuu tavatseb lausuda, et ainult vanasarvik põrgus on vana. See sõrgadega sell pidi olema jutumehe naaber või üleaedne, nii et arvatavasti on mehed ligikaudu üheealised.
President Heikki rääkis vahelduseks ka tõsisemat juttu. Nimelt vajab Eesti Maja, meie armas kodukotus, hiljutise põlengu tõttu senisest enam majanduslikku toetust. Klubi poolt anti maja mänedzherile Ülo Isbergile üle $1000-line toetussumma, mille viimane sügava tänuga vastu võttis.
Teoloogiaprofessor Tarmo Kulmar tõi tervitusi Tartu Ülikoolilt, mis äsja pühitses oma 375. sünnipäeva. Rootsi kuninganna Silvia, kes sel puhul Tartut külastas, olevat kategooriliselt nõudnud, et lennuk maanduks just Tartu lennuväljal, pealinna oma temale ei sobinud. Kõnelejal oli varuks terve rida vahvaid tudenginalju, kuid teoloogiafakulteedi poolt ka asjalik selgitus, et tegu oli vaid sünnipäeva ja mitte juubeliga. Juubeliks pidavat tohtima nimetada vaid aastanumbreid, mis on viiekümnega jagatavad. Ja kui mu mitteakadeemiline aju asju õigesti registreeris, siis tähendab juubel kreeka keeles oinasarve. Just sellist sarve, mida iga viiekümne aasta tagant puhutakse. See pani mõtlema.
Kui laulu- ja mängumees Viljo Tamm lõpuks jämeda otsa enda kätte sai, hakkas reporteril linnaluba lõppema ja pidi pärast paari laulu lahkuma. Olen kindel, et ta laul ei vaikinud enne kui „laias laanes“ ühiselt publikuga. Kuna kaaluv osa tema meeleolukast esinemisest jääb kajastamata, siis püüan seda korvata tagantjärele seletusega, kes see Luukas ikkagi oli.
Luukas oli muidugi üks neljast evangelistist, tohtriks koolitatud, kuid tundis hästi ka ajalugu. Apostlite tegude raamat on tema poolt kirja pandud. Ta on kaitsepühakuks arstidele, kirurgidele, maalikunstnikele, skulptoreile, raamatuköitjaile ja lihunikele. Reporterid peavad kaitsepühakuta läbi ajama, kuid vaatamata sellele teavad Toronto pensionärid nüüd, milleks nad oktoobrikuul kokku tulid.
