EPKT esimees Heikki Paara avas koosviibimise, tutvustas aukülalisi/esinejaid ning avaldas tänu klubi 25-liikmelisele abistajate grupile, samuti käsitööringi nägusate loteriivõitude valmistamise eest.
Heikki esitas publikule lõbusa humoreski ühe pensionäri, Tuha Juhani telefonikõnest, mille peale publik lausa lõkerdas naerda.
Järgnes minikontsert, kus klaverikunstnik Asta Ballstadt esitas kaks pala.
Peapiiskop Udo Petersoo pühendas oma vaimuliku sõnavõtu emadepäevale.
Meil on mitmesuguseid tähtpäevi, on riiklikke, on kurbi ja rõõmsaid, aga eriliseks tähtpäevaks on emadepäev, mil mõtleme tänutundes oma emadele. Sellesse päeva kuuluvad ka ema tunded, sest iga võit on vaid võideldes saavutatav ja ainult emad teavad, mida tuleb läbi elada oma lapse heaolu eest võideldes. Ka Kolgata risti all seisis üks ema, kes pidi kuulma vasaralööke raudnaelte pihta. Aga Jumal annab meile jõudu kannatusiks ja muukski.
Ühe ajaloouurija sõnade kohaselt oli Prantsusmaal 69 kuningat, aga ainult kolm neist olid rahva poolt armastatud ja lugupeetud. Need kolm olid ainukesed kuningad, keda nende emad olid ise kasvatanud, teisi kasvatati lapsest peale lossides võõraste kasvatajate ja kooliõpetajate poolt. Ainult emad suudavad oma armastusega istutada lapse hinge võime teisi inimesi austada ja neist lugu pidada.
Oma palves õpetaja tänas Jumalat selle hoole eest, mida Ta meile on osutanud.
Ja oligi käes aeg kohvijoomiseks. Maitsvad võileivad olid klubi virkade daamide kätetöö ning magusad saiad Raivo Männamaalt. Männamaa pagariäri, Hillside Cafe uueks asukohaks on Mount Pleasant Road. See pole küll veel avatud, kuid eratellimisi võib juba sisse anda.
Pärast kohvipausi järgnes kõne Aino Müllerbeckilt pealkirja all „Emadepäev läbi laulu ja luule“.
„Ta kodunt läks välja nii haledalt mult. Ei tea, kas iial saan sõnumeid sult.“ Kui tihti on meie generatsiooni emad ja vanaemad pidanud niimoodi mõtlema. Oli sõda, olid põgenemised, olid vangistused, küüditamised, tapmised...
Emaarmust ja heldusest leidub lõpmata palju laule ja luuletusi, millest kõneleja rohkelt näiteid tõi. Meie tuntuim emadepäeva laul — sõnad Lydia Koidulalt ja viis Fr.Saebelmannilt — on: „Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn.“
Emadepäeva mõte on Ameerika Ühendriikidest, kus see sai ametliku tunnustuse 1914.a. Kuid ema austamine on pärit juba vanast Kreekast. Praegu on selle päeva tähistamine levinud peaaegu üle terve maailma.
Eestis hakati emadepäeva pühitsema 1923. aastal Naiste Karskusliidu algatusel. Nõukogude ajal Eestis riiklikult emadepäeva ei tähistatud. Selle asemel oli rahvusvaheline naistepäev 8. märtsil, mida nimetati töötavate naiste solidaarsuse päevaks.
Murdumatu ja püha on ema ja lapse vaheline side. Mitte kallihinnalised esemed, vaid tähelepanu, õrnused ja kallistused on suurimaks kingiks emale ja vanaemale. Üks väike pojake meisterdas kord emale papist sõrmuse, kus kalliskivideks olid värvipliiatsiga joonistatud jäljed. See oli emale armsam kui oleks olnud kallihinnaline kullast rõngas säravate briljantidega.
Aga kõige enam soovib ema süda emadepäeval oma laste lähedalolu ja ikka ja alati seda, et nende käsi hästi käiks.
Kõnele järgnes jällegi muusikat, kus Tamara Norheim-Lehela esitas Asta Ballstadti klaverisaatel neli laulu. Neist viimase eel Heikki Paara vääristas lilledega nii lauljat kui ka saatjat, kuid ei pääsenud enam lavalt ja pidi koos Tamaraga viimase pala kaasa laulma, millest kujunes lõbus duett.