Saal oli jõuluehtes ja osavõtjate meeleolu vastavalt elev. Seekordseteks külalisteks olid õpetaja Kalle Kadakas ja saksofonist Jaan Koel. Ühislaule saatis klaveril Marta Kivik. Nagu alati, hoolitses kava sujuva läbiviimise eest Pensionäride Klubi esimees Heikki Paara.
Oma tagasihoidliku panuse andsid pärastlõunasele kavale ka klubi liikmed ise. Margot Nortmaa naerutas publikut teemal „valel on lühikesed jalad“, illustreerides seda halenaljaka näitega tõsielust. Keegi talle avalikult vastu ei vaielnud, kuid vaikselt kommenteeriti seda küll umbes selliselt, et – jah, valega ei jõua kaugele, aga tõega ei saa paigastki ära. Helju Kruuv vestles ebapopulaarsel teemal „vanadus“, kuid kuna ta mõtteterad olid riimipaelaga osavalt kimpu seotud, siis ei pandud talle seda pahaks.
Jaan Koel, keda kohalikus eesti ühiskonnas pole palju nähtud ega kuuldud, üllatas oma virtuoosliku mänguga pillil, mida ta ise saksofoniks nimetas, kuid milles mõned kahtlesid, sest mänguriistal puudus iseloomulik kõverus – keegi oli piibu paberossiks painutanud. Kõla poolest oli ikka saksofon küll ja romantiliste dzhässpalade vahelt piilus tuttav jõululik punase ninaga Ruudi.
Pärast einetamist võttis koosviibimine tõsisema ilme. Õpetaja Kalle Kadakas oma jõulukõnes tuletas meelde, et advendiaeg on valguse sünnipäev ja et jõul vanaskandinaavia keeles tähendabki valgust. Jõululapse ootusele suunatud kõne lõi pühaliku meeleolu. Seda meeleolu asus süvendama klubi tuntud sõnameister Astrid Vaikla, kes kahe meie tuntuma naislüüriku Marie Underi ja Anna Haava luuleridade vahele oskuslikult sobitas oma noore sõbra Antsu kirja, kes oli käinud Lapimaal jõulutaati kohtamas.
Ka ühislaulud olid sobivalt jõululised, välja arvatud „Ajaratas“, mille varal juba aastavahetust ennetati. Mis parata – enne uue aastanumbriga veebruari enam ei kohtuta.
Jõululaulud pandi kõlama Marta Kiviku klaveri toetusel ja Heikki Paara eestvedamisel. Foto: E. Purje
