Kolm „pauku“ korraga kujunesid pensionäridele kolmekordseks tuleprooviks.
Kogu üritus võinuks kurvalt lõppeda, kui EPKT esimehe Heikki Paara organiseerimisvõime ja vilumus poleks appi tulnud. Ta leidis vaimulikuks sõnavõtuks abipraost õp. Hannes Aasa, päevakohase kõne pidajaks EKNi peasekretäri Priit Aruvalla; muusikalist meelelahutust pakkuma meeskvarteti Toronto Eesti Meeskoori ridadest ja nende klaverisaatjaks Margit Viia-Maiste.
Kuna samal päeval toimusid Eesti Majas Eesti Riigikogu valimised, siis soovitas H. Paara enne oma tervitust tungivalt kõigil ka valimas käia, mis on ju iga eestlase kodanikukohus. Siis tervitas esimees õp. Hannes Aasat ja Priit Aruvalda ning arvukaid kuulajaid. Ülima kiirusega oli tulnud komplekteerida meeskvartett, leida klaverisaatja ja korraldada mõned kiirproovid. Selleks tulid kokku Enn Kiilaspea (bass), Tõnu Naelapea (l tenor), Aksel Pügi (bariton) ja Alver Rõika (ll tenor).
Ühislaulude klaverisaateks pakkus oma lahket abi Lydia Aruvald.
Heikki Paara avaldas tänu ka kõigile klubiliikmetele, kes selle ürituse heaks kordaminekuks olid juba varahommikust peale ettevalmistusi teinud.
Lõpetades humoorikalt meenutas esimees, kui rikkad on tegelikult pensionärid. Neil on hõbedat juustes, kulda hammastes, kalliskive sapipõies ja neerudes ja tina jalgades – kõik kallid ning kasulikud ained.
Vaimulik mõtisklus ja söögipalve
Õp. Aasa rajas oma mõtiskluse Luuka ev. 9. ptk. 57. salmile: “...rebastel on augud ja taevalindudel on pesad, aga inimesepojal pole aset, kuhu ta oma pea paneks...”. Ta luges ette tõlke ingliskeelsest luuletusest „Küsitlus Jumalaga”, kus Jumal iseloomustas inimest nii: “Lapseeas nad kiirustavad üles kasvamisega, siis igatsevad olla jälle noored; nad kaotavad oma tervise, et saada raha ja siis kulutavad raha, et saada tervist tagasi, nad muretsevad tuleviku eest nii, et unustavad käesoleva aja. Nad elavad, nagu nad ei sureks ja surevad, nagu nad polekski elanud.” Eluõpetuseks inimesele vastas Jumal: “Sa ei saa sundida kedagi sind armastama, armasta iseennast ja lase teistel end armastada. Ei ole hea ennast võrrelda kellegi teisega, mõne hetkega võime tekitada masendavaid haavu neile, keda armastame, mis võivad võtta aastaid paranemiseks. Rikas inimene ei ole see, kellel on kõige rohkem, vaid see, kes vajab kõige vähem. Kaks inimest võivad näha sama asja erinevalt ja neil mõlemal võib olla õigus. Pole küllalt, et nad andestavad üksteisele, nad peavad andestama ka iseendile.” Lõpuks lisas Jumal veel oma soovi inimlastele, et nad tunneksid, et Jumal on alati ja igavesti.
Õp. Aasa lõpetas pikema palvega, millele järgnes Meie Isa Palve ja õnnistamine.
Järgnes ühislaul, J. Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit” Lydia Aruvalla klaverisaatel, misjärel asuti nautima kohvi ja võileibu. Lisaks ilutses igaühe ees uhke vastlakukkel – oli ju veebruarikuu.
Pärast seda esines meeskvartett nelja lauluga: „Eesti vennad, laulgem rõõmsalt”– J. H. Stuntz, „Mu armas isamaa”– Konstantin Türnpu, „Kanneldaja”– J. Zeiger (seadnud R. Toi), kus soolo-osas esines Enn Kiilaspea ja klaverisaate eest hoolitses Margit Viia-Maiste, ning lõpuks sõdurilaul „Eesti rannikul”. Meeskvartett pälvis publikult tugeva aplausi ja neid tänati lilledega.
Ajakohane kõne
Priit Aruvald andis esmalt edasi aupeakonsul Laas Leivati tervitused. Allpool on tema kõne kokkuvõte.
Kuna käesoleval aastal möödub 20 a. Priit Aruvalla asumisest EKNi peasekretäri ametikohale, jagas ta mälestusi EKNi tööst ja tegevusest selle aja jooksul. Eriti meelitavana tundusid talle algul koormusevabad suvekuud.
1984. a. suvi kadus aga ESTO84 korraldustöödesse, 1985. a. oma esimese Musta Lindi Päeva organiseerimisse. Järgnevad kaks suve samuti Musta Lindi Päevade askeldusisse.
1988 jj. aastad kujunesid põnevateks ja sündmusterikkaiks, oli alanud laulev revolutsioon. EKNi töö muutus eriti pingeliseks, kuna seisime kiiresti pealetungivate sündmuste keerises.
Kõneleja enda haaravaimaks isiklikuks sündmuseks kujunes Ivo Linna ja Alo Mattiiseni kontsert 1989. a. Eesti Majas ca 600 kuulajale.
EKNi tegevuse kõrgpunktiks kujunes Kanada parlamendi erakorraline istung 21. jaan. 1991, kus osalesid pea kõik parlamendiliikmed ja peaminister ning kus arutati ainult Balti riikide küsimust.
Tähelepanuvääriv oli Kanada kiire tunnustus Balti riikidele – ainult mõni päev pärast Balti riikide taasiseseisvumist, millega oldi ajaliselt teine riik.
Vastastes küsimusele, kas pärast Eesti taasiseseisvumist on meil siin EKNi veel vaja, vastas kõneleja, et niikaua, kui siin on veel eestlasi ja Eesti naabriks on suurriigi ambitsioonidega Venemaa, vajame siin keskorganisatsiooni. Välisvõitluslikul pinnal saame Kanada kodanikena rääkida seal, kus Eesti ei saa seda teha.
Moskva pole loobunud valemüütide levitamisest Balti riikide kohta. Peame neile vastu astuma siin, kuna Eesti Vabariigil ei jätku lihtsalt jõudu igale rünnakule reageerimiseks.
Kanadas on ikka käimas „sõjakurjategijate jaht”. Kuna süütõendite puudusel pole võimalik kriminaalsüüdistusi esitada, kutsutakse süüdlasi immigratsioonikohtusse, kus kohtureeglid on lõdvemad. Teatud grupid näeksid meelsasti, et terved rahvad tembeldataks sõjakurjategijateks. Selline rahvusgruppide määrimine mõjutab meid kõiki.
Ka kodumaal tehakse vigu. Alles hiljuti taheti välismaa eestlastelt ära võtta hääletamisõigus. EKNi vaheleastumise tõttu saime siiski hääletada. Edgar Savisaar ja Keskerakond näeksid meelsasti, et me kaotaksime hääleõiguse.
Eestlus on meile kõigile südameasjaks. See, mida N. Liidu okupatsioon lammutas, ehitasime taas üles välismaal. Jõudes Kanadasse tühjade kätega ja veel tühjemate taskutega, hakkasime kohe tööle oma ühiskonna organiseerimise ja ülesehitamisel. See oli lausa kangelastegu, mille kohta pole veel õiget ajalooraamatut kirjutatud. Seepärast on ääretult tähtis kirja panna, mida kogeti, nähti, tehti nii Eestis, kui ka pagulusaastail välismaal.
Väliseestlaskond kahaneb. Generatsioon, kes meie organisatsioonid ja institutsioonid üles ehitas, on areenilt lahkumas. Loodetavasti ei lase meie nooremad põlvkonnad käest seda, mida nende eelkäijad on rajanud.
P. Aruvald kõneles veel hääletamisest ja meie hääleõigusest, ning kinnitades, et Eesti rahvas seisab helge tuleviku ees ning soovis kõigile head Vabariigi aastapäeva.
Lõppsõnas teatas H. Paara, et järgmine EPKT koosviibimine toimub 20. märtsil samal kellaajal.
Koosviibimine lõppes Eesti hümniga Lydia Aruvalla klaverisaatel.