Tahtsin seda kokkutulekut paastukuiseks ristida, kuid õnneks taipasin õigel ajal, et see kuidagi ei sobi. Miks, seda taipab lugeja kohe, kui jutujärjega sinnamaale jõuan. Nii et siis ikkagi märts, mis on ilmselt selline kuu, mil mingi eriline võim meelitab Eesti Maja poole. Või peletab kodust välja, mine sa tea. Igatahes oli saal korralikult täis ja kodud siis muidugi vastavalt tühjemad.

Esimees Heikki Paara tervitas kõiki lahkelt nagu ikka ja tutvustas pärastlõunase kava sisustajaid – nagu ikka. Neid oli kolm: laulu- ja pillimees Viljo Tamm, vaimulik isa Johannes Järvalt ja Eerik Purje, kelle osatähtsus jäi algusest lõpuni veidi segaseks.

Esimees leidis, et sobiv oleks alustada Ülo Vinteri hoogsa lauluga „Laul põhjamaast“, ning palus Viljo Tamme lavale oma märtsitimmis kitarri saatel laulu juhtima. Esimene pool salmi oli võimas, siis tekkis konflikt – Viljol oli üksipäini tunduvalt rohkem teksti kui kogu saalitäis laululehtedelt leidis. Võistlus lõppes viigiga, sest päris õiget teksti polnud kummalgi poolel. Pahandust sellest ei tulnud, küll aga tekitas olukord üldise lõbususe, mida oligi vaja. Esimehel oli oma järgmiseks etteasteks hästihäälestatud publik garanteeritud. Ja ta esitaski humoristlikke mõtteid pensionäride elust, mida oma healt sõbralt Tuha Juhanilt oli kuulnud. Juhanit ennast kohal ei olnud, kuigi ka tema peaks minu andmetel ammu pensionär olema.

Ei oldud siiski tuldud ainult nalja tegema. Tõsisemad sõnad ja mõtted olid isa Johannese poolt, kes pidas lühikese, kuid sisuka vaimuliku kõne ja lõpetas söögipalvega. Ja kohe sai kõigile selgeks, et kalender võis ju paastukuud kuulutada, kuid paastumist ei võimaldanud tublide perenaiste valmistatud võileibade kvaliteet ega kvantiteet. Oli lihtsalt märts ja asi sellega. Kuigi klubi töökompaniist, nagu esimees seda humoorikalt nimetas, olid mitmed tervislikel põhjustel kohale ilmumata jäänud, olid ülejäänud seda vapramad ning agaramad külalisi kostitama.

Vahepeal jõudis esimees kõigile meelde tuletada lähiajal toimuvaid üritusi ja lasta liikvele paar anekdooti, mis tal ikka nagu vestivarrukast võtta, ja siis tuli rõõmus teade, et Aita Urke pühitses oma sünnipäeva. Mis muud kui ohtralt õnne ja ikka lauluga! Oli ka muid tähtpäevi, mida meenutada. Iirlaste St. Patrick's Day oli juba käegakatsutavas läheduses. Meie oma rahva tähtpäevad kahjuks ei olnud nii meeldivad. 1944. aastal toimunud Tallinna pommitamise kuupäevast oli vaevalt nädal möödunud. Ja vaid mõni päev lahutas meid 1949. aasta ängistava märtsiküüditamise päevast. Mõlema sündmuse ohvreid mälestati hetkelise leinaseisakuga.

Tõsiste ja kurbade sündmuste juures ei taha keegi liiga kaua püsida. Antigi sõna Eerik Purjele heas usus, et ehk ometi juhib meie kaariku rõõmsamatele rööbastele. Mees ronis kõnepulti küll, kuid ajas nii segast siira-viira juttu eestimaistest pereväärtustest, et kuulu järgi kratsitakse linna peal ikka veel kukalt, et kuidas see asi nüüd täpselt oli? Lõpuks teatas ausa näoga, et süüdi pole tema, vaid Priit Aimla Tallinna sellest osast, kuhu oleks 63 aasta eest pidanud pomm kukkuma. Kõnelejat välja ei vilistatud, sest keegi ei osanud jutu tuuma kohta kindlat seisukohta võtta.

Olukorra päästis Viljo Tamm, kes esitas kitarri saatel rea tujuküllaseid meeleolulaule mitmest erinevast zhanrist. Mõne puhul ässitas isegi publiku kaasa laulma. Ja mõni oli ta uuelt CD-lt pealkirjaga „Mõtle veel“, mida oli ka kohapeal võimalik osta. Viljo esinemine lõi üldise hea tuju ja selle hea tujuga hakati end lahkumisele asutama. Enne aga nõudis esimees lõpetamist ühislauluga. See viidigi läbi, kuid Viljo kiusuks oli lõpulauluks valitud „Kaunimad laulud“, mida viimane ei juhtunud oskama. Sai lauldud a capella ja Viljo üürgas tuttavate fraaside kohal kaasa.

Kõik see leidis aset 15. märtsil, nagu korralik reporter oleks kohe alguses tähendanud. Juhuks, kui jälle unustan, pidage meeles, et järgmine kokkutulek on 19. aprillil.

Märkmed: