Pensionäride oktooberfest

Eestlased Kanadas | 24 Oct 2008 | Eerik PurjeEWR

Vägeva keelelise ebardi tõin selle pealkirjaga eesti keelde küll, kuid tunnistan, et suisa sihilikult. Protestiks halva keelekasutuse vastu põlistes rahvalikes lauludes. Kes Toronto pensionäride oktoobrikuu kokkutulekul „Kungla rahvast“ lauldes neljanda salmini jõudis, teab, millest räägin. Näib, et Friedrich Kuhlbars oli viimane eestlane, kellele alliteratsiooni mõiste midagi tähendas ja kes seda efektiivselt kasutada oskas.

Sedasi. Kurjad sõnad on lausutud, nüüd võib kiitma hakata. Jah, need pensionärid olid jälle koos, sügiskuldne päev meelitas ja nagu boss-pensionär Heikki Paara oma tervitussõnades tähendas, pidavatki pensionipõli olema see kuldne iga. Mainis ettevaatlikult hõbedat ka, kuid siis juhtis jutu mujale. Ei hakanud mina ka vahele segama ega selgitama, et neid väärismetalle on mitu – et õigel pensionäril on hõbe juustes, kuld hammastes ja tina kontides. Tema pidu, tema pill.

Algus viibis veidi, sest klaveripink oli tühi ja pensionärid pole harjunud lauluta alustama. Kuulsime, et meie regulaarne klaverisaatja Toivo Kõhelik on tõbedega rinnutsi koos ja palub järgmise kokkutulekuni ajapikendust. Pea saabus aga muusikaline päevakangelane Charles Kipper ja see lahendas probleemi. Avalaul sai lauldud ja praost emeeritus Tiit Tralla ütles söögipalve – tänupühateemalise, nagu kristliku kalendri järgi sobiv.

Pärast einetamist saigi kohe sõna maestro Charles Kipper, kes Heikki jutu järgi ka pensionäriks saanud, kuid seda agaramalt oma suure pilli najal edasi tegutseb. Olevat isegi kutsutud Canadian National Ballet’ juurde klaverisaatjaks. Charles võttis kõik ilusasti omaks ja teatas lisaks, et pühitseb kuldpulmi, kuid mitte oma abikaasa, vaid ikka sellesama suure kõlava instrumendiga. Ütles, et pani 50 aastat tagasi oma mõlemad pöidlad keskmise do klahvile kokku, sirutas sõrmed kahele poole laiali ja nagu kroonukeeles öeldakse – the rest is history. Rõõmustas seltskonda kahe väga eripalgelise autori loominguga – Frederic Chopin ja Mart Saar. Lisas muigamisi, et balletikoolis on jäetud talle parasjagu improviseerimisvabadust. Lubas panna kanada baleriinid eesti rahvatantsu helide saatel liuglema.

Kavas oli veel kaks etlevat daami klubi ridadest: Astrid Vaikla ja Erika Kääramees. Astrid oli loonud põneva põimiku sõpruse ja armastuse teemadel ning esitas selle meisterlikult. Erika tutvustas end kui vilunud kohvikallajat, kes otsustanud oma ettekandeamplituudi etlemise suunas laiendada. Tema temaatikaks oli täielikult armastus. Mõlema ettekanded võeti vastu tugeva aplausiga.

Muidugi tehti parajal määral ühislaulu, kiideti perenaiste virku käsi ja sooviti Toivole head paranemist. Taaskohtumiseni detsembri algul!