Viljo Tamm lauluhoos.
Foto: E. Purje
Foto: E. Purje
Õpetaja Kalle Kadakas kõnelemas pensionäridele.
Foto: E. Purje
Foto: E. Purje
Klubi esimees Heikki Paara tervitas kokkutulnuid nagu ikka ja andis kohe mikrofoni üle õpetaja Kalle Kadakale, kes enne söögipalvet meenutas sõjaaegseid ja -järgseid kannatusi, mida märtsikuu meie rahvale kunagi tõi. 6. märtsil 1944 toimus suur õhurünnak Narvale, mille vältel punalendurid suure osa sellest piirilinnast maatasa tegid. Vaid kolm päeva hiljem toimus samasugune terrorirünnak Tallinnale, mille tunnistajaks nii mõnigi kohalolijaist oli olnud. 25. märtsil 1949, seega 60 aastat tagasi, leidis aset teine suurküüditamine, mille käigus 3227 perekonda pidid jätma oma kodud. Need olid peamiselt maarahvas – taluinimesed, keda oli tarvis kõrvaldada, et sundkolhoseerimise läbiviimist hõlbustada. Noorim küüditatuist oli kolm päeva vana. Teda nimetati nimepidi ja keegi koosolijaist teadis teda olevat veel elus. Vanim oli 95aastane. Nõukogude võim ei andnud armu imikuile ega raukadele. See sünge sündmus leidis aset Paastu-Maarjapäeval.
Vaimuliku kõne jättis koosolijaile sügava mulje. Pärast einetamist otsustati vaadata elu pühapäevasemale poolele. Omal moel (täpselt nii teatas eelreklaam) kanti ette Betti Alveri luuletus „Noorus“, mis viis kuulajad tagasi Eesti Vabariigi õitseaega. Toivo toel esitati laul, millel on omapärane saamislugu. Üks laevatäis punaväkke mobiliseeritud eesti mehi sattus 1941. a. suvel Hangö saarele, kust nad edasi ei saanud, vaid langesid sakslaste kätte ning pääsesid Venemaale sõidust. Saarel oma saatuse käiku oodates lõid kaks eesti ohvitseri laulu pealkirjaga „Hangö unetul ööl“. Sõnad kirjutas Leonid Trett, viisistas Gustav Kielberg. Üllatav on, et saalis polnud ainsatki inimest, kes seda oleks enne kuulnud.
Viljo Tamm oma kitarriga leevendas meeleolusid veelgi, esitades nii enda kui teiste loomingut ja pannes kohati kogu publiku kaasa laulma. Tegi sellega ühislaulule tee lahti ja võimaldas parema tujuga koduteele asuda, et aprillis taas kokku tulla.