Niiviisi EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat seda kuud nimetas, kui 12. veebruari pärastlõunal klubi järjekordsel kokkutulekul sõna võttis. Ega see kokkutulek eriti lärmakas ei olnud küll, kuid veidi pidulikum kui tavaliselt. Selles vaikses ja lühikeses kuus on mitu sündmust, mis eestlase põhjamaiselt jaheda südame soojaks kütavad.
Peale aupeakonsuli osales koosviibimisel E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul. Klubi liikmeskonnast võtsid sõna Helju Kruuv ja Astrid Vaikla ning nagu alati – koosviibimise kavandaja/koordineerija/juhendaja esimees Heikki Paara. Ühislaule saatis klaveril Toivo Kõhelik.
Juba Toivo maitsekalt ja päevakohaselt koostatud laululeht andis kokkutulekule erilise ilme. See oli ilmselt mõjustatud lähenevast EV aastapäevast. Kõik ühislaulud olid kas lausa isamaalised või rõhutatult koduhõngulised. Vastavalt laulude sisule oli ka nende esitus (et mitte öelda „ettekanne") tavalisest hardam.
Peapiiskop Taul tuletas oma sõnavõtus meelde, et tänavuses veebruarikuus saab meie armastatud trikoloor 125 aastat vanaks. Esialgu oli see küll vaid EÜSi lipp, kuid sai hiljem ka riigilipuks. Kirikupea poleks kirikupea, kui ta ei oskaks seda sündmust religiooniga siduda. Rist on nii võidu kui kannatuse sümbol. Ka meie rahvusvärvid said kannatada, kui eestivaenulikud saksa korporandid lipu selle kandja käest kiskusid ja sellel jalgadega trampisid. Ja ometi sai sellest meie võidulipp, kui landesveer oli löödud, maa kõigist vaenlastest puhastatud ja iseseisvus välja kuulutatud. Pidagem veel meeles, et esimese sini-must-valge lipu õmbles ei keegi muu kui Miina Härma.
Aupeakonsul Leivat ei puudutanud oma kõnes küll otseselt lähenevat EV aastapäeva, kuid ta jutust kostis nii selgelt läbi rahvuspoliitiline sõnum, et seda võis pidada selle sündmuse sissejuhatuseks.
Ka Helju Kruuvi luuletus, mille ta ise esitas, kandis endal tugevat rahvuslikku pitserit.
Astrid Vaikla viis koosolijate mõtted südamlikumale pinnale, kõneldes Valentini- ehk sõbrapäevast, nagu seda tänapäeval Eestis nimetatakse. Tutvustas selle tagapõhja ning levikut üle maailma. Eestisse jõudis see alles 1980. aastatel, kuigi läänemaailmas pühitseti seda juba ammu.
Heikki Paara tõi kuulajate teadvusse üksijäämise probleemi, mis kõiki vanureid suuremal või vähemal määral kummitab. Selle vastu on lihtsat, kuid mõjuvat rohtu: üksildus on talutavam, kui sind meeles peetakse.
Perenaiste isuäratavad võileivad ja vilkalt ringlevad kohvikannud saavutasid teenitud tähelepanu nagu alati. Hubane atmosfäär tõkestas lahkumist, lähenev „trügitund“ (siinkirjutaja isiklik panus eesti keele sõnavarale) aga soodustas. Nägemiseni järgmisel kuul. Kui klubi esimeest uskuda, siis on selleks päevaks 19. märts.
