Eesti Vabariigi 94. aastapäeva sündmused nii kodu- kui välismaal sõuavad nüüd ajamerre, et anda maad ettevalmistuseks tuleval aastal toimuvale juubelihõngulisele 95. aastapäevale.
Interneti vahendusel oli siingi võimalik jälgida tänavu Tartus toimunud vabariigi aastapäeva sündmusi. Nagu ikka, on selle päeva üheks tähtsamaks osaks riigimeeste kõned. Prof Rein Veidemann sõelub pidukõnesid, meenutades võrdluseks okupatsiooniaegset sõnadevahtu – partei- või valitsustegelaste mõnikord tundidepikkusi monolooge. Ta tuletab meelde ka laulva revolutsiooni aega, kus kõned liigutasid tunde- ja mõttemägesid. Selleks saadi ideid ja innustust 19. saj ärkamisaegstest kõnekoosolekutest (PM,28.02.).
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis asetas president Lennart Meri kõnede meisterlikkuse lati väga kõrgele oma erudeerituse, emotsionaalsuse ja säraga. Seda pole lihtne ületada.
Kolumnist Mihkel Mutt analüüsis samas lehes presidendi ja peaministri aastapäevakõnesid. Peaminister Andrus Ansip rõhutas oma kõnes tuntud fakte, et Eestil pole võlga, eelarve on tasakaalus, e-riik töötab hästi jne. Mutt leiab aga, et sellega ei saa inimeste moraali „keset eluviletsust lõpmatuseni ülal hoida“. Ta lisab: „Valitsemise kunst on selles, kuidas pikaajalise ühiskondliku visiooni ja inimeste ajalike vajaduste vahel sobiv tasakaal leida. Inimestele teeb meelehärmi, kui riigi raha kulutatakse eesmärgil, mille tagant paistavad erakondlikud huvid, tõusiklik priiskamissoov või lihtsalt rumalus.“ Mutt peab president Ilvese tänavust aastapäevakõnet parimaks, kus oli küll palju teemasid, kuid jutt ei valgunud ometi laiali. Samas leiab ta, et nii peaministri kui presidendi kõnes pidanuks olema rohkem emotsioone, kaastunnet ja ka nalja.
Erinevaid arvamusi on presidendi vastuvõtu kohta. Nii leiab ajakirjanik Andres Laasik iroonilise ja humoorika alatooniga Eesti Päevalehe juhtkirjas, et „pingviinide paraad rikub üleva õhkkonna“ (27.02.) . Tema sõnul on vastuvõtt küll justkui hästi peen, kuid selles puudub kodune soojus. Ta nimetab seda „Soomest imporditud tseremooniaks“, milles väljendab talurahva igatsus oma eliidi järele.
Siinkohal tahaks esile tõsta vabariigi aastapäeva peo alternatiivset traditsiooni, mida Tallinna Oleviste kogudus on juba aastaid juurutanud. Ajal, mil vabariigi kõrgkiht pidutses Tartus, toimus Oleviste kirikus tänavugi kodututele ja vähekindlustatud inimestele vabariigi aastapäeva üritus, kus osalejaid oli 500 ringis. Neile pakuti head ja paremat, neile laulis kodutute sõbrana tuntud Reet Linna. Samas jagati sooje riideid ja muud hädavajalikku. Ilus ja tänuväärne, vabatahtlike abiga teoks saanud ettevõtmine.
Nii olid siis peod ühiskonna eliidile ja ka kõige vaesematele. Aga kuidas pidutses Eesti hääbuv keskklass? Arvatavasti jälgisid nemad lummatult telerist presidendi vastuvõttu, uurides huviga külaliste ekstravagantseid tualette ja neile pakutavaid hõrgutisi. Aga küllap pidutseti vabariigi aastapäeval ka igas kodus – kas pereringis või koos sõpradega.
Peojärgseid mõtteid (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mina aga arvan et yks korralik pidu ei tee paha yks kord aastas. Kadedaid leiab igas kohas, need kes ei paasenud presidendi juurde. Ja mis selleski paha on kui seda pyhitsetakse soomlaste moodi.
Arvamus
TRENDING
