Soomepoisi Alfred Karu perekonna saatuse alusel on Arved Viirlaid kirjutanud romaani (Märgitud). Sama perekonna elust ilmus 2005. a mälestusteraamat "Conversations at the Table: Father's Story".
Tütar Marjut, kel on annet kirjutamisele ja heliloomingule, kasutas muistset viisi perekonnaliikmete ja nende elu üksikuti analüüsimiseks: ta hakkas pereisa, -ema ja laste elu käsitlema õhtuti söögilauas, kus ollakse koos ja söömise kõrval leitakse aega kõigi murede lahendamiseks, kuigi peaküsimuseks oli isa elukäigu tundmaõppimine.
Alfred Karu oli Viljandis sündinud ja kasvanud mees, kes sõjaaja keerdkäikudes pidi enese ja vabaduse säilitamiseks otsima kahe võimaluse vahel veel kolmandat ja tee viis Soome. Seal ta ühines eesti vabatahtlikest organiseeritud jalaväerügemendi JR 200-ga. 1944. a ühel lähemasse asulasse tehtud külaskäigul kohtus ta kohvikus kahe soomlannaga, kellest üks saigi ta elukaaslaseks kannatusterohkeks kujunenud eluteel. Sõja lõpul jäi äsja abiellunud sõjamees oma abikaasa juurde Soome, kuigi oli teadlik ohust, et venelased oma rahutingimusis nõudsid kõigi eestlaste väljaandmist. Noorpaar aga uskus, et armastus võidab kõik; sama uskusid veel ligi paarkümmend meest.
Alfred jätkas oma katkenud kunstiõpinguid Helsingis. Õpingud olid olnud edukad ja ta tegi suuri plaane tulevikuks. Ka oli perekond kasvanud ja kõik näis laienevat perekonnakeskseks elamiseks sõjajärgses Soomes, kus majanduslik olukord oli demobiliseeritute rohkuse tõttu suhteliselt raske. Kuigi mõned ohusignaalid anti, ei uskunud 16 eesti meest, et neile võib tulla raskusi, kuni ühel päeval Soome kommunistliku politsei algatusel nad arreteeriti ja algas võitlus Soome politseiga, mis jõudis Soome parlamendini, kuid jäi tulemusteta. Ja ühel päeval oli ees pikk teekond Venemaale.
Alfred Karul oli olnud nägemus, et tema aastane poeg päästab teda Venemaale viimisest. Isa vangistuse ajal poeg haigestus ja suri. Paljude sõprade vahendusel lubati isal minna Helsingist Haminasse, küll valvuri saatel, poja matusele. Sõbrad organiseerisid pagemise. Naasmisel Haminast hüppas ta rongilt raudteeäärsesse lumme. Läheduses oli ootaja, kes viis pageja tagasi Haminasse ja paigutas ta otse politsei asukoha kõrvale, kus teda hoiti kuu aega, kuni uudsus sündmuse juurest oli kadunud. Seejärel sõidutati ta raudteel Torniosse ja sealt mindi üle piiri Rootsi, kus ta paigutati pagulaslaagrisse. Põgenemisest alates polnud abikaasal tema kohta mingit informatsiooni.
Vahejuhtum Soomes ühe arreteeritu lastega, kellelt nõuti nende, kui Nõukogude kodanike, väljaandmist Venemaale, hirmutas Karu perekonda, kus oli sarnane olukord. See tõstatas perekonna Rootsi viimise küsimuse. Selleks oli vaja kutset Rootsist. Sõprade abiga arenesid tingimused nii, et peale pooleaastast lahusolu kohtus perekond ühes Rootsi sadamas. Seejärel elu normaliseerus. Alfred sai Rootsis kunstnikuna tuntuse, töötades selle kõrval ka raamijana.
Ent Rootsiski ei tundnud eestlased end eriti kindlustatuina suure Venemaa kõrval ja hakati ümber asuma Kanadasse. Karudki lahkusid juunis 1951, kuigi vastumeelselt, sest kultuurses Rootsis oli kunstniku tulevik suuremate võimalustega kui tundmatus Kanadas.
Kanadas arenes kõik soodsalt, peagi jõuti oma majani, ettevõteteni, perekond suurenes teise tütre võrra. Perekonna elulukku on jäänud need venelasile väljaandmise ohus olevad aastad, põhjustades kannatusi, hirmu, aga ka sõprade tähendust raskuste päevil. Üheks abiliseks oli usk Jumalasse, kellele usaldati mured ja valud, kui need tundusid ületamatud. Perekonna söögilauas tulid need olukorrad uuesti läbi elada ja läbi arutleda, jälgides lauakaaslaste otse paljastavaid kirjeldusi. Aga selles avaldusid ka perekonnaliikmete tihedad armastusega põimitud sidemed, mis teeb raamatust haarava inimsaatuste elulooraamatu.
Viimastel aastatel elati Torontost eemal, kuna kunstnik vajas inspiratsiooniks elavat loodust. Abikaasa Maire tunneb, et Alfredi vaim ja jalajäljed on ikka veel elavad. Mälestusraamatuna on "Conversations at the Table: Father's Story" soe ja lähedane, südamesoojusega kirjutatud raamat.
Perekond vägivalla keerises
Kultuur
TRENDING
