Nädala portree Täna toome teieni, lugupeetud lugejad, mitte üksikisiku nädalaportree, vaid perekonnast „maalitu“.
Perekond Wilbiks – Marika, Paul, Alexandra ja Jonathan – moodustavad sedavõrd ühtse terviku, et neid ei saagi lahutada. Esialgne idee kujundada portree küsimustest-vastustest, põrmustus kohe meie vestluse alguses. Nii on siis alljärgnev sõbralikust jutuajamisest koorunud ja kokkupõimitud lugu.
Ema on iga kodu süda ja ühendav jõud, enamasti kujundab just tema pere maine ja näo. Nii on ka
Marikal emana selline funktsioon, mida ta on suurepäraselt täitnud. Aga ikkagi – milline salapärane side hoiab perekond Wilbiksit nii ühtsena? Kas seda võiks saavutada rangete käskude ja korraldustega või hoopis südamesoojuse abil? Marika sõnul tuleb kõnelda omavahel armastuse keeles ja olla nii tihti ja nii palju kui võimalik üheskoos, aga sama olulised on ka suhtlemis-avatus ning üksteisemõistmine. Lisaks sellele ühendavad pereliikmeid ühised usulised väärtused ja tõekspidamised.
Kõik see muudab kodu turvaliseks paigaks, mõjutades ühtaegu positiivselt ka kutsetööd. Marika, kes on elukutselt pedagoog, kinnitab, et mitte kõigil tema õpilastel pole sellist õnnelikku koduelu, kus üksteist toetatakse. Palju on üksikvanemate lapsi, kes vajavad erilist armastust ja tähelepanu. Nii püüabki ta olla neile „teiseks emaks“. Ja just selline on Marika töö – olla 7. ja 8. klassi erivajadustega laste õpetaja, sotsiaalne nõustaja ja psühholoog. Tema eesmärgiks on, et immigrantide ja sotsiaalselt ebatervetest peredest pärit lapsed saaksid siinses ühiskonnas tulevikus hakkama ega kalduks halvale teele. Teine pool Marika tööpäevast kuulub administratiivsele tööle, ta juhendab nimelt ka teisi õpetajaid nende kooli
Special Education osakonnas, koordineerides abinõusid õpilastele koostöös koolide psühholoogide ja sotsiaaltöötajatega. Marika töötas varem nn andekate (gifted) laste õpetajana, kuid kinnitab, et töö praeguses – „inner-city high-needs“ koolis – pakub talle palju rohkem rahuldust.
Pereisa
Paul on tuntud eesti ehituskompanii Esto Construction ainuomanik ja president. See, 1951. a. Villem Lohuaru poolt rajatud ettevõte on alati olnud eestlaste „pärisosa“, nagu nimestki võib järeldada. Hr. Lohuaru järel kuulus see pikka aega Lembit Schasminile ja nüüd siis Paulile. Kui algaastatel töötasid firmas pea eranditult eestlased, siis nüüd pole seal peale omaniku enam ühtki neist. Sellest hoolimata hoitakse kõrgel oma firma au ja tal on siin suurlinnas paljude ehitusettevõtete seas endiselt kõrge maine. Esto Construction’i professionaalsuse näiteid võib leida linna kõige prestiizhikamates piirkondades, aga muidugi ka mujal. Hiljuti valitigi üks äsjavalminud „Esto-projektidest“ üheks parimaks Toronto piirkonnas BILD (Toronto Ehitusfirmade Assotsiatsiooni) zhürii konkursil. Selle projektiga oli võimalus tutvuda ka äsjasel
National Home Show’l.
Alexandra on nüüdseks jõudnud Toronto Ülikooli kolmandale kursusele, ta õpib sotsiaal- ja keskkonnateadusi ning geograafiat, valmistudes tuleval aastal oma esimese teadusliku kraadi – bakalaureuse – saamiseks. Sellega ta õpingud ei piirdu, oma pedagoogist ema jälgedes astudes kavatseb ta edasi siirduda pedagoogika fakulteeti. Aga Alexandra praktiseerib õpetajaametit juba praegugi, töötades vabatahtlikuna algkooli klassis juba kolmandat aastat. Ta tegeleb ka
tutor’ina, õpetades mitmeid õpilasi ja on oma hoole alla võtnud ühe Down’i sündroomiga neiu, jagades talle kaks korda nädalas koolitarkusi, kuid samas ka eluga toimetulekuks vajalikke oskusi. Alexandra on haruldane suhtleja – teda armastavad kõik, pisipõnnidest alates ja vanuritega lõpetades. Erilised soojad suhted on tal säilinud kunagiste Toronto eesti kooli kaaslastega. Ta kinnitab, et eesti kool andis talle väga palju; mitte ainult rahvuskaaslastest sõpru ja eesti keele oskust, aga õpetas tundma ka meie kultuuri. Alexandra meenutab, kuidas ta ühel perioodil, 8-aastasena, ei tahtnud enam eesti keelt rääkida. Siis tuli aga sõit Eestisse ja seal viibides tajus ta omaealiste laste juttu tänaval kuuldes korraga, kui tähtis on eesti keel. Nii on ta eestlusele truuks jäänud ja Eesti koolikooriga ka kolmel korral laulupidudel käinud. Alexandra suurimaks huvialaks on praegu fotograafia, õigemini fotokunst, milles ta teeb suuri edusamme. Küsimusele, kuidas kujutab Alexandra oma elu ette 10 aasta pärast, vastas ta julgelt, et loodab selleks ajaks olla abielus ja töötada algkooli õpetajana.
Oma venna Jonathaniga on tal haruldaselt hea läbisaamine, see võib olla tingitud ka 4,5-aastasest vanusevahest. Igal juhul väärib Jonathan, „big brother“ tiitlit sõna parimas mõttes. Aga
Jonathan ise? Õieti ongi selle intervjuu ajendiks just Jonathan, kes hiljuti omandas
master kraadi Inglismaal Sheffield’i ülikoolis, täpsemalt –
MA Psychology of Music.
Kuid lisaks õpingutele oli see noorele mehele hea võimalus proovida iseseisvat elu, ja ta tuli sellega ka suurepäraselt toime. Elustandard on Jonathani hinnangul Inglismaal enam-vähem samasugune kui Kanadas, ehkki seal on kõik tunduvalt kallim kui siin. Jonathan jagas ühiselamukorterit rahvusvahelise seltskonnaga – mehhiko, hiina, india ja hispaania üliõpilastega, mis oli samuti rikastav kogemus. Et Jonathan on suurepärane toiduvalmistaja ja gurmaan, oli tal mitmeid põnevaid maitseelamusigi võimalik seal kogeda.
Võrreldes kahe maa haridussüsteeme, mainis Jonathan, et Inglismaal suhtutakse üliõpilastesse suurema tähelepanuga ja individuaalselt lähenedes; seal on rohkem võimalusi professoritega isiklikult kohtuda ja vestelda. Igale tudengile on määratud oma õppejõud (tutor). Muusikapsühholoogia on küllaltki ebatavaline eriala, milles ta tahaks tulevikus doktorikraadi saavutada ja võimalik, et hiljem sel alal ka professorina töötada või teaduslikku uurimistööd teha. Tema teiseks valikuks oleks võimalikult ka töö keskkooli pedagoogina.
Perekond Wilbiks on Toronto Eesti Baptisti Koguduse üks kandetala – missioonitunnetusega koguduseliikmed, kes aitavad kaasa kõiges ja kõikjal, kus vaja, tehes seda nurisemata ja enese au otsimata. Terve pere osaleb koguduse muusikatöös. Marika kannab selles osas väga suurt koormust, juhtides noortekoori, lauldes solistina ning koorides ja ansamblites. Paul täidab koguduse nõukogu esimehe ülesandeid; ta on ühtlasi koguduse peakassapidaja ja majakomitee esimees. Oma rahulikul ja vaiksel viisil täidab ta kõiki neid kohustusi. Alexandra on pühapäevakooliõpetaja, Jonathan aga koguduse noortetöö koordinaator.
Nad armastavad ka reisida, on käinud mitmel korral Eestis oma esivanemate koduradadel ja ühendanud need reisid harilikult ka teiste Euroopa paikadega tutvumisega. Mitmel korral on reisitud ka läbi Kanada ja Ameerika Ühendriikides. Nii avardatakse silmaringi, kogutakse uusi teadmisi ja süvendatakse veelgi perekondlikku ühtsust.
