Eile õhtul vaatasime kogu perega televiisorit. Kõigepealt „Jalgpallurite naisi”, kus kõike alates naise peksmisest kuni verepilastuseni näidati kui kõrgseltskonna elu loomulikku külge. Sellele järgnes „Mulla all”, milles matusebüroo omanikud õpivad, kuidas tulla toime oma homoseksuaalsusega ja muude sarnaste kõrvalekalletega. Kohe seejärel võis jälgida „Tuvikesi” – abielupaari, kellel pole mingitki vastutustunnet oma laste ees.
Niisugune tüüpiline teleõhtu lõppes Ozzie Osbourne'i showga, füüsiliselt igeriku rockstaari ja tema allapoole igasugust arvestust oleva perekonnaga, kus kogu pere lõbuks nende rikutud bullterjer teeb oma junnid kallile Pärsia vaibale.
Kogu seda tulevärki koos oma naise ja lastega vaadates meenusid mulle saated, mida ma jälgisin oma nooruspõlves Ameerikas.
1950. aastatel oli televisioon Ameerikas uus asi ja muidugi leidus seal palju naiivset. Meil olid oma peresarjad,nagu näiteks Donna Reedi show. Donna oli noor ema, kes kandis pärleid ja kõrge kontsaga kingi ka koduseid toimetusi tehes. Ja tema perearstist abikaasal oli alati aega kuulata nende kahe lapse muresid ning aidata neid lahendada.
Siis oli sari pealkirjaga „Father Knows Best” (Isa teab kõige paremini). Isaks oli kindlustuagent, ja ta tõesti teadis alati kõike ja kõige paremini. Aga Ozzie Nelsoni
shows, mis oli vägagi erinev juba eespool mainitud Ozziest, oli Ozzie Rickie Nelsoni isa. Ricki nägi välja nagu Elvis, ta oli teismeliste iidol ja koos temaga kasvas üles terve üks põlvkond.
Üks pentsikumatest
showdest oli omal ajal „Queen For a Day” (Päevakangelanna). Kolm naist tulid lavale ja igaüks jutustas mingi hirmsa loo, mis temaga oli kunagi juhtunud. Publik pidi otsustama, kelle tragöödia oli kõige jubedam, ja jutustajale anti kingitused ning aidati tal tema probleemi lahendada. Ega teisedki kingitustest ilma ei jäänud ja sellega asi lõppes.
Selline TV-idealism ruineeris miljonite inimeste elusid, kaasa arvatud minu oma. Sest me kõik jälgisime neid perfektseid televisiooniperekondi, kus kõik hoolisid üksteisest ja lahendasid raskeid pereprobleeme, nagu näiteks kodused majapidamistööd jne. Aga mitte kunagi ei mainitud tõsiseid, pärisprobleeme, millega me tegelikult hakkasime kokku puutuma 1960. aastail, kui me saime täiskasvanuiks. Rassism ei olnud TV-saadetes probleem, sest mustad teadsid oma kohta – nad olid alati kas teenijad või bussijuhid. Harvardi PhD-ga lõpetanu rääkis ekraanil tõsimeeli, et LSD vaid toetab sinu vaimu ja meeli.
Tänaseks on elu läinud nii, et mul on eelmisest abielust lapsed ja minu naisel on oma eelmistest abieludest lapsed. Sellisest vanaaegsest abielust, kus on üks ema ja üks isa ning vanaema- vanaisa, on saanud vaid mõiste. Tänapäeval ongi abielul uus tähendus. Lastel on raske loota, et nende vanemad elavad koos nii kaua, kuni nemad, lapsed, saavad täiskasvanuiks. Igaüks mõtleb vaid enda peale, sellele, kuidas elada oma ainukest elu nii täisväärtuslikult ja huvitavalt kui vähegi võimalik.
Vahel lähevad ka muinasjutud nõnda kurjadeks, et kui laps loeb neid, on tal hea meel, et ta ise pole üks muinasjututegelastest. Sama lugu on TV-sarjadega – seal lähevad ka probleemid vahel nii hulluks, et vaataja tänab Jumalat, et sellised hirmsad asjad ei juhtu temaga.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
tiuks14 Jul 2005 21:58
aga kui saade ei meeldi,siis ma seda küll ei vaata-ja oma perekonda kah teleri ette ei vea
Eestist12 Jul 2005 05:56
Eelnimetatud sarjad ei ole peresarjad. Jalgpallurite naised on inglise seebiooper, Mulla all on USA draamasari mis on mõeldud täiskasvanuile, Tuvikesed on sit-com ja Osbornes on reality show.
Väga vahvad sarjad kõik kuid peresarjadeks neid küll nimetada ei saa. Ka tegeliku eluga pole neil sarjadel midagi pistmist va. Married with children, mis on tõeline perekonnaelu õpik! Nendele kes neid toredaid 50. aastate sarju armastasid on toredaid seebioopereid küll ka eesti televisioonis nagu "Kodus ja võõrsil"
Marga10 Jul 2005 09:03
Huvitav oli lugeda sinu artiklit, Viido. Panin tähele et see ilmus päev pärast sinu sünnipäeva. :)Oleme sama vanad ja mäletame samu TV saateid meie nooruspõlvest. Jälgisin samu programme ja väga nautisin neid ja veel teisi sarnaseid. Mulle need peresarjad peegeldasid minu enda elu ja olid isegi eeskujuks sellele elule mida tahtsin ise täiskasvanuna elada. Ja, näe -- ongi täide läinud!
"Sellisest vanaaegsest abielust, kus on üks ema ja üks isa ning vanaema- vanaisa, on saanud vaid mõiste."
Ma ei saa täielikult nõustuda. Sõprade ja tuttavate seas New Yorgis ja Torontos on palju perekondi kes iseloomustavad 50dates ja 60dates aastates TV's nähtud perekondi. Meid on palju kes oleme olnud 20-40 aastat abielus sama mehe/naisega, ja kes kasvatame oma lapsi põhimõtete järele.
"Tänapäeval ongi abielul uus tähendus. Lastel on raske loota, et nende vanemad elavad koos nii kaua, kuni nemad, lapsed, saavad täiskasvanuiks."
Nõustun et abielul on uus tähendus. On küll palju lapsi kelle vanemad lähevad lahku enne kui nad täiskasvanuks saavad. Pakun vaid oma vaatevinkli et on siiski väga palju lapsi kes saavad kindlalt tunda et nende vanemad lahku ei lähe ja teada et vanemate ühine tugi on nendel alati olemas.
Palju mis on TV's tänapäeval näha ei ole sobiv ei lastele ega täiskasvanutele, aga saateid on siiski leida mis on kasulikud ja isegi inspireerivad. Elu on maailmas küll teine kui siis kui me ise noored olime, aga kodu saab ikka olla kindel ja püha paik kus meie lapsed ja meie ise saame tunda kaitstud ja julgustatud. Kui meie lastel tulevad lapsed, on loogiline mõelda et enamik neist jätkuvad samamoodi oma perekondadega.
Loe kõiki kommentaare (3)