Eile õhtul vaatasime kogu perega televiisorit. Kõigepealt „Jalgpallurite naisi”, kus kõike alates naise peksmisest kuni verepilastuseni näidati kui kõrgseltskonna elu loomulikku külge. Sellele järgnes „Mulla all”, milles matusebüroo omanikud õpivad, kuidas tulla toime oma homoseksuaalsusega ja muude sarnaste kõrvalekalletega. Kohe seejärel võis jälgida „Tuvikesi” – abielupaari, kellel pole mingitki vastutustunnet oma laste ees.

Niisugune tüüpiline teleõhtu lõppes Ozzie Osbourne'i showga, füüsiliselt igeriku rockstaari ja tema allapoole igasugust arvestust oleva perekonnaga, kus kogu pere lõbuks nende rikutud bullterjer teeb oma junnid kallile Pärsia vaibale.

Kogu seda tulevärki koos oma naise ja lastega vaadates meenusid mulle saated, mida ma jälgisin oma nooruspõlves Ameerikas.

1950. aastatel oli televisioon Ameerikas uus asi ja muidugi leidus seal palju naiivset. Meil olid oma peresarjad,nagu näiteks Donna Reedi show. Donna oli noor ema, kes kandis pärleid ja kõrge kontsaga kingi ka koduseid toimetusi tehes. Ja tema perearstist abikaasal oli alati aega kuulata nende kahe lapse muresid ning aidata neid lahendada.

Siis oli sari pealkirjaga „Father Knows Best” (Isa teab kõige paremini). Isaks oli kindlustuagent, ja ta tõesti teadis alati kõike ja kõige paremini. Aga Ozzie Nelsoni shows, mis oli vägagi erinev juba eespool mainitud Ozziest, oli Ozzie Rickie Nelsoni isa. Ricki nägi välja nagu Elvis, ta oli teismeliste iidol ja koos temaga kasvas üles terve üks põlvkond.

Üks pentsikumatest showdest oli omal ajal „Queen For a Day” (Päevakangelanna). Kolm naist tulid lavale ja igaüks jutustas mingi hirmsa loo, mis temaga oli kunagi juhtunud. Publik pidi otsustama, kelle tragöödia oli kõige jubedam, ja jutustajale anti kingitused ning aidati tal tema probleemi lahendada. Ega teisedki kingitustest ilma ei jäänud ja sellega asi lõppes.

Selline TV-idealism ruineeris miljonite inimeste elusid, kaasa arvatud minu oma. Sest me kõik jälgisime neid perfektseid televisiooniperekondi, kus kõik hoolisid üksteisest ja lahendasid raskeid pereprobleeme, nagu näiteks kodused majapidamistööd jne. Aga mitte kunagi ei mainitud tõsiseid, pärisprobleeme, millega me tegelikult hakkasime kokku puutuma 1960. aastail, kui me saime täiskasvanuiks. Rassism ei olnud TV-saadetes probleem, sest mustad teadsid oma kohta – nad olid alati kas teenijad või bussijuhid. Harvardi PhD-ga lõpetanu rääkis ekraanil tõsimeeli, et LSD vaid toetab sinu vaimu ja meeli.

Tänaseks on elu läinud nii, et mul on eelmisest abielust lapsed ja minu naisel on oma eelmistest abieludest lapsed. Sellisest vanaaegsest abielust, kus on üks ema ja üks isa ning vanaema- vanaisa, on saanud vaid mõiste. Tänapäeval ongi abielul uus tähendus. Lastel on raske loota, et nende vanemad elavad koos nii kaua, kuni nemad, lapsed, saavad täiskasvanuiks. Igaüks mõtleb vaid enda peale, sellele, kuidas elada oma ainukest elu nii täisväärtuslikult ja huvitavalt kui vähegi võimalik.

Vahel lähevad ka muinasjutud nõnda kurjadeks, et kui laps loeb neid, on tal hea meel, et ta ise pole üks muinasjututegelastest. Sama lugu on TV-sarjadega – seal lähevad ka probleemid vahel nii hulluks, et vaataja tänab Jumalat, et sellised hirmsad asjad ei juhtu temaga.

Märkmed: