Kui president Reaganilt küsiti tema esimesel pressikonverentsil 21. jaanuaril 1981, mida ta arvab N. Liidu välispoliitilistest eesmärkidest, siis ta vastas, et N. Liidu juhtkond on avalikult deklareerinud, et ainus moraal, mida ta tunnistab, on see, mis edendab kommunismi levimist maailmas. See oli täielik kontrast sellele, mida tema eelkäija, president Carter, oli rääkinud. See tekitas ajakirjanikes jahmatust ja arvati, et ta tegelikult seda ei mõtelnud. New York Times kirjutas, et öeldu on ajalooliselt vaieldav, Washington Post kurtis, et president on liiga terav. Walter Cronkite, kes oli oma aja kaalukamaid ajakirjanikke, intervjueeris president Reaganit, kus ta heitis talle ette, et ta oli liiga kriitiline N. Liidu juhtkonna suhtes. Reagan vastas, et N. Liidu juhtkond on korduvalt öelnud, et nende eesmärk on kommunistlik revolutsioon kogu maailmas.
N. Liidu ajakirjanikud, kes olid KGB töötajad või truud kommunistid, reageerisid teravalt Reagani sõnadele. Nad väitsid, et Reagan ei taipa, et maailm on muutunud. N. Liit ainult ekspordib vabastamisideoloogiaid N. Liidule sõbralikele maadele, nagu seda on Põhja-Korea, Kuuba, Nikaraagua, Afganistan, Kambodzha, Vietnam ja Laos. Izvestija kirjutas ja küsis, kuidas võib Reagan väita absurdsust, et N. Liit taotleb kommunismi levikut maailmas?
Suur ehmatus tabas N. Liidu juhtkonda märtsis 1983, kui Reagan oma kõnes nimetas N. Liitu Kurjuse Impeeriumiks. Reagani eesmärgiks oli sõjata vabastada Ida-Euroopa ja viia sisse demokraatia Venemaale, mis oleks tähendanud N. Liidu impeeriumi kokkuvarisemist. N. Liidu juhtkonnal oli aga palju liitlasi Läänemaailma vasakpoolses meedias ja akadeemias. Los Angeles Timesi ja Toronto Stari juhtkirjad mõistsid hukka Reagani väljendused. Toronto Star süüdistas Reaganit kõige suuremas rumaluses ja väitis, et Reagan soovib vaid külma sõda.
Reagani kõne ja SDI rakendamine viisid N. Liidu juhtkonna paanikasse. Ameerika Keskluure organisatsioon, CIA, jälgis N. Liidus liikuvat infot ja märkas paanikat sealse poliitilise, sõjaväelise ja tehnoloogilise juhtkonna hulgas. Reagan oli SDI tehnoloogiast hästi informeeritud vastupidiselt vasakpoolse meedia hinnangule, mis teda ikka lihtsameelseks idioodiks pidas. Järgnevatel tippkohtumistel Gorbatshovi ja Reagani vahel oli Gorbatshovi peamiseks eesmärgiks SDI peatamine. Gorbatshovil oli liitlasi Ameerika Kongressis. Senaator John Kerry esitas seaduseelnõu, mis oleks piiranud SDI jaoks vajalikke ressursse. Senaator Al Gore väitis, et SDI pole tegelikult üldse võimalik ja oleks hullumeelsus arvata, et SDI ehitamine tooks muudatusi N. Liidu süsteemis. Suurim abi tuli aga senaator Ted Kennedylt, kes naeruvääristas SDI-d kui tehnoloogia muinasjuttudele rajatud filmidest saadud süsteemi. Senaator Kennedy tegi isikliku külaskäigu Moskvasse, mille vältel ta püüdis N. Liidu juhtkonda rahustada, et Ameerikas on ka mõistlikke inimesi, kes püüavad maailmas rahu hoida. KGB töötajad olid senaator Kennedy ja temataoliste külaliste võõrustajateks Moskvas, kus nad mitmesugustes Potjomkini külades pakkusid võltspilti N. Liidu tegelikkusest.
Ameerika meedia vaikis maha senaator Kennedy reetmise, kuigi tema külaskäigu info oli saadaval. SDI püsis tänu Reagani meelekindlusele, vaatamata KGB agentide desinformatsiooni levitamisele ja Ameerika vasakpoolsete poliitikute, meedia ja akadeemia rünnakutele. Kui viimased oleks oma tahtmise saanud, on päris kindel, et N. Liidu kokkuvarisemine oleks palju aastaid hilinenud ja sajad miljonid inimesed N. Liidu impeeriumis, kuhu ka Eesti kuulus, oleks palju kauem pidanud kommunismi ikke all elama.