Nüüd, kus Ameerika luureagentuuri FBI ja Nõukogude Liidu KGB Külma sõja aegsed arhiivid on enamasti avatud, on Ameerika Grove City College poliitikateaduse professor Paul Kengor selle informatsiooni alusel kirjutanud raamatu pealkirjaga „Petetud“ (Dupes).

Raamat käsitleb Nõukogude Liidu propagandasõda Ameerika Ühendriikide vastu alates kommunistliku revolutsiooni algpäevadest Venemaal kuni Külma sõja lõpuni. Raamatu viimased peatükid käsitlevad praegust sõda moslemite fanaatikute vastu, kus propaganda on Läänemaailma avaliku arvamise pooleks jaganud selles, kuidas nende fanaatikute vastu võidelda.
Autor liigitab vasakpoolse maailmavaatega poliitikuid ja tavakodanikke USA-s kolme rühma. Esimesesse kuuluvad Ameerika patrioodid, kes on ustavad Ameerikale ja kes sõnavabadust kasutades arvustavad konservatiive ja kommunismivastaseid isikuid ja teevad seda mõnikord üsna teravalt. Prominentsemad isikud selles rühmas on demokraatidest presidendid Truman ja Kennedy.

Teise rühma kuuluvad avalikud ja salajased kommunistid, kelle lojaalsus kuulub Moskvale ja mitte Ameerikale. Sinna kuuluvad Ameerika Kommunistliku Partei juhid nagu Charles Ruthenberg ja partei liikmed, KGB agendid nagu Algeir Hiss, Ethel ja Julius Rosenberg.

Kolmandasse rühma kuuluvad Lenini sõnul „kasulikud idioodid“ ehk petetud vasakpoolsed isikud, kes uskusid KGB propagandat ja sellega vedasid Nõukogude Liidu vankrit ja ohustasid Ameerika ja vaba maailma julgeolekut. Silmapaistvamad nende hulgas olid president Carter, senaator Ted Kennedy, hariduspoliitik John Dewey ja näitleja Jane Fonda. Mitmed tuntud Hollywoodi näitlejad nagu Humphrey Bogart, Lauren Bacall, Katherine Hepburn kuulusid sinna, kuid pärast muutsid meelt, kui nad pettuse avastasid. Sellesse gruppi kuulus ka näitleja Ronald Reagan, kellest sai konservatiiv ja Ameerika president.

President Carter suudles Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri Brezhnevit põsele, kui nad 1980. aastal Viinis peetud maailmarahu ja relvastuse vähendamise konverentsil kohtusid. Kui Punaarmee mõned kuud hiljem ründas Afganistani, hüüdis ta ahastuses, et teda on petetud!

Kui 1945. aastal kolm suurt — Roosevelt, Churchill ja Stalin Jaltas kohtusid, et määrata pärastsõjaaegseid piire Euroopas, oli president Roosevelti üheks nõuandjaks KGB agent Algeir Hiss.

Kui president Reagan deklareeris, et Nõukogude Liit on „Kurjuse Impeerium“, sattus ta vaba maailma vasakpoolse ajakirjanduse kriitikatule alla. Teda nimetati sõjaõhutajaks, ja tema poolt alustatud raketikaitse süsteem, mis oli mõeldud N. Liidu poolt läkitatud tuumalaengutega rakettide allatulistamiseks, ristiti „Tähtede Sõjaks“, mis moonutas kaitsesüsteemi rünnakusüsteemiks.
Vietnami sõja ajal oli Nõukogude Liidu poolt levitatud valeinformatsiooni, levitajaks KGB ja tema tookordne juht Andropov. Tema abiliseks oli Rumeenia salaluure juht Pacepa, kes pärast Ameerikasse ära hüppas. N. Liit kulutas selleks erakordselt suuri summasid, mida kasutati ülemaailmselt Ameerika sõjaväe kohta laimu levitamisel. Hakkasid ilmuma jutud Ameerika sõdurite barbaarsusest. Need olid kõik valed, kuid maailma vasakpoolne ajakirjandus võttis need omaks ja kunagi varem pole sõjast tagasipöördunud Ameerika sõdureid nii halvasti vastu võetud kui siis. Nende vastu olid demonstratsioonid ja laim. Pacepa sõnul alustas KGB Ameerikas sõjavastase liikumise. Suur osa vabast maailmast juubeldas, kui Ameerika oma väed Vietnamist avalikkuse survel välja tõmbas.

Ainuke Vietnami elanike vastu sooritatud kuritegu Ameerika sõdurite poolt juhtus My Lai külas, kus leitnant Calley jagu kümmekond elanikku tappis, neid Viet Kongi kuulumises kahtlustades. Viet Kongi liikmed olid partisanid, kes päeviti tavakodanikena esinesid ja öösel Ameerika sõdurite vastu relvi kandsid. Leitnant Calley mõisteti süüdi ja teda karistati vanglakaristusega. Andropov oli Pacepale maininud, et Vietnami valeinformatsiooni aktsioon oli KGB-le üheks suurimaks propagandavõiduks.

Nõukogude Liit on osavasti ära kasutanud vaba maailma vasakpoolset meediat, eriti Vietnami sõja ajal ja ka pärast seda, mis sõnavabadust kasutades oli väga kriitiline nii Vietnami sõja kui ka Ameerika parempoolsete presidentide suhtes. Eriti toob autor esile New York Timesi, Washington Posti, Los Angeles Timesi ja Toronto Stari. Nendes ilmunud kriitilisi artikleid tõid sageli ära või tsiteerisid Nõukogude Liidu kaks suurimat ajalehte, Pravda ja Izvestija.

On väga tõenäoline, et Venemaa Nõukogude Liidu ajal omandatud valeinformatsiooni levitamise oskust oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutab ja teeb seda ka Eestis.

Märkmed: