Paljud Toronto eestlased mäletavad Hando Nahkurit,
F; Kaupo Kikkas
Torontos viibides peatus Hando dr. Ago ja pr. Tea Petersi kodus ja nagu meenutab dr. Peters, oli kohe, kui tookord 18-aastane noormees uksest sisse astus, selge, et see on tore eesti poiss, kellega vesteldes unustati, et ollakse paar põlvkonda vanemad. Kohe selgus ka, et Hando on elu ja hingega keskendunud klaverile. Eestis käisid Petersid ka Hando vanematel külas ja perekond jättis haruldase mulje — üks õde mängib klaverit, teine viiulit, mõlemad vanemad õpetavad klaverit. Dr. Peters kinnitas, et Hando jaoks on nende uks alati lahti, lisades huumoriga, et ainuke tingimus — mitte nii palju sõnu minutis, kuna noormees rääkivat eesti keelt sama kiiresti kui ta mängib Balakirevi „Islamey'id“.
Mõne kuu pärast on oodata Handot taas Torontosse, kus on plaanis korraldada üks või isegi kaks kodust kontserti mõttega toetada selle noore silmapaistva muusiku õpinguid Yale'i Ülikoolis, kuhu pääsemine on tema viimaseim saavutus, olles esimeseks Eesti pianistiks, kes seal õpib. Kontsert peaks plaanide kohaselt toimuma 31. jaanuaril (esialgne info: Ago või Tea Peters, tel. 416-763 2915).
Hando oli lahkelt nõus e-maili teel vastama Eesti Elu küsimustele.
Räägi natuke oma lapsepõlvest — oled pärit muusikuteperekonnast ja ilmselt oli kontakt muusikamaailmaga Sinu jaoks üles kasvades väga enesestmõistetav asi?
See on tõsi, kõik minu perekonnast tegelevad muusikaga. Muusika on saatnud mind terve elu, ka siis, kui olin väga väike ja ise veel otseselt sellega ei tegelenud. Kodus andsid vanemad tihti klaveritunde ning kuulati palju igasugust muusikat.
Arvan, et üks kõige positiivsem asi selles olukorras oli see, et arenes välja loomulik muusikaline mõtlemine. Muusikaga tegelemine või selle kuulamine oli enesestmõistetav asi, mis kuulus igapäevaste tegevuste hulka.
Kas muusika valimine oma elukutseks oli Sinu jaoks loomulik tee, vanematepoolne valik või Sinu enese kutsumus?
Kui kooli läksin, alustasin tegelikult viiulimängijana. Ühe aasta viiuldasin, kuid märkasin peagi, et see ei olnud õige valik ning otsustasin klaverit proovida. See oli õige valik!
Vanemad suunasid mind muusika juurde, aga klaverile truuks jääda otsustasin ise. See on väga tõsine otsus, mida saab langetada ainult asjaga tegeleja ise. Millal see otsus vastu võtta tuleb, on individuaalne, kuid mäletan, et olin 12—13, kui mõistsin, et võiksin proovida sellel alal midagi tõsist ette võtta.
Kirjelda palun oma õpinguteed — kas muusika tarvis tuli teha palju loobumisi? Ajad, kui sõbrad-eakaaslased tegelesid muude harrastustega, tuli Sinul veeta ilmselt klaveri taga harjutades...
See on väga raske tee ja nõuab palju loobumisi, kuid muusikaga tegelemisest saadud tunne korvab selle.
Tohutult palju tuleb tööd teha, et oleks võimalik tänapaeva muusikamaailmas oma sõna öelda, sest konkurents on väga kõva ja turg on tegijaid täis.
Kas on olnud hetki, kui tundsid, et tahaks muusikale käega lüüa?
Palju on raskusi, mida peab ületama, aga see on rohkem isiksuse küsimus. Muusika ei ole selles süüdi. Olen ise selline raudne tüüp ja ei karda takistusi, sest iga ületatud raskus on mind veel raudsemaks muutnud. Nõrkusehetki on ette tulnud, aga need on olnud enamusel juhul seesmised, mida ainult ise olen tundnud.
Millal tunnetasid, et oled üht-teist saavutanud ja et tee n-ö tippu ei käi sugugi üle jõu?
Suhtun muusikaga tegelemisse kui ühte väga pikka teekonda mägisel maastikul, mis on lõputu. Kuhu see tipp sellel teel võiks jääda, on täna raske ennustada. Ma püüan muusikas alati leida uusi võimalusi selle väljendamiseks ja enda arendamiseks. Tean, et seni, kuni suudan neid leida, võin olla edukas.
Õpid praegu esimest aastat Yale'i Ülikoolis. Kuidas sinna sattusid ja missugused on esmamuljed?
Esmamuljed on igati positiivsed. Fantastiline koht, kus on võimalik end harida ja edasi liikuda. Kõik on väga vaimne ja olen väga rahul oma uue õpetajaga, kelleks on prof. Boris Berman. Ta on tõesti super.
See mõte tekkis detsembris 2002. Saatsin oma plaadi ning seejärel kutsuti mind valik-konkursile. Rahvusvahelisel valik-konkursil osales umbes 200 pianisti, kellest neli Yale'i pääses. Olen esimene Eesti pianist läbi aegade, kes Yale'is õpib.
Siia tulek oli väga raske ettevõtmine, sest meeletult palju oli igasugust asjaajamist. Pidin kõik ise korraldama ja organiseerima, aga nüüd olen õnnelik, et seda tegin — Yale'i Ülikooli tulek oli seda väärt.
Oled saavutanud palju rahvusvahelist tuntust. Kuidas võrdled Eesti muusikute ettevalmistust võrreldes teiste riikidega? Ja kas tunned, et maailmas Eestit esindades oled nagu omamoodi saadikuks?
Eesti on väike maa, mistõttu iga rahvusvaheline saavutus on meile suure tähtsusega. Olen õnnelik, et mul on õnnestunud Eestit edukalt esindada juba mitmel pool maailmas.
Ettevalmistus sõltub endast, Eestis on hetkel super tingimused muusikutele end rahvusvaheliselt ette valmistada. Meil on täiesti uus muusikaakadeemia, kus on väga head instrumendid ja juhendajad.
Mida tunned, et Sul on veel õppida? Missugused on Su eesmärgid lähemas ja kaugemas perspektiivis?
Sellel alal ollakse elu lõpuni õpilane. Iga uus kontsert on uus kogemus ja õpetab midagi uut. Tähtis on konsulteerida paljude professionaalsete juhendajatega ning õppida nende kogemustest. Õppimine Yale'is on realiseerinud selle võimaluse minu jaoks.
Eesmärk on alati oma teel edasi liikuda ja arendada end nii palju, kui see on võimalik.
Hetkel tuleb palju pingutada selle nimel, et oma muusikaline sõna siin Yale'is kuuldavaks teha.
Hando Nahkur — CV
Sündinud 07.07.1982 Tallinnas. Alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis 1989.a., mille lõpetas 2001.a. Sellele järgnesid õpingud Eesti Muusikaakadeemias 2001—2003.a. Tema juhendajateks Eestis olid professorid E. Saar, T. Nahkur ja A. Juozapenaite-Eesmaa.
Sügisest 2003 õpib Hando USAs Yale’i Ülikoolis, kus tema juhendajaks on prof. Boris Berman.
Vaatamata oma noorusele on ta mitmete rahvuslike ja rahvusvaheliste võistluste võitja ja laureaat:
Eripreemia III Rahvusvahelisel Tshaikovski-nim. pianistide võistlusel Venemaal, 1997.
Hando Nahkur esindas Eestit IX Eurovisiooni noorte interpreetide võistlusel Austrias, 1998.
I preemia Eesti Pianistide võistlusel Tartus, 1998.
III preemia rahvusvahelisel F. Chopini nim. pianistide võistlusel Narvas, 1999.
V preemia rahvusvahelisel Ludmila Knezkova-Hussey nim. pianistide võistlusel Kanadas, 2000.
II preemia rahvusvahelisel pianistide võistlusel “Konzerteum 2000” Kreekas, 2000.
III preemia ülimainekal "Citta di Treviso" nimelisel rahvusvahelisel pianistide võistlusel Itaalias, 2002.
2002. augustis andis Hando Nahkur oma debüüt-kontserdi maailma tuntuimas kontserdimajas "Amsterdami Concertgebouws", kus "The International Holland Music Sessions" esitles teda: Rahvusvaheline Noor Tipptalent 2002.
Hando on esinenud ja andnud soolokontserte Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Taanis, Iisraelis, Shveitsis, Itaalias, Hollandis, Kanadas, USAs.
Ta on astunud üles Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Köpingu Sümfooniaorkestri ja St. Andrewse Festivali Sümfooniaorkestri solistina Soomes, Rootsis, Kanadas ja Eestis.
e-mail:
