Sõnum on läinud lendu. Kristjan Randalu on tagasi. Seekord lööb tema looming laineid, mida pole enne nähtud, kuuldud ega katsutud. Lugu on liivalaineist.
Laupäeva õhtul, 6. märtsil kohtume Tartu College’is taas Kristjaniga nagu aasta eest, mil aalitäis publikut jäi ootama lisapalu. Möödunudaastat sensatsiooni aitab nüüd kajastada uue, teise esinejana skulptor Kirke Kangro Eestist. Kuulajaskonna ette tuuakse ainulaadne kunstide süntees, kus heli ja liiv ühinevad simultaanses loomingulises protsessis uueks esituskunstiks.
Kuubik
Lisaks oma hiilgavate saavutustele kontsertlavadel Euroopas, on Kristjan Randalu sügisest saadik New Yorgi City College'is jätkamas oma õpinguid (Master of Arts, Jazz Performance). Kristjani sõbrad ja imetlejad Torontos kohtuvad temaga aeg-ajalt kolme CD kaudu, millest viimane, ,,Confidance”, kajastab Torontos antud jaan. 2003. a. kontserti.
Haldjapuu
Analoogilisi samme on astunud Kirke Kangro, kelle saavutused skulptuuris, eriti liivaskulptuuris, on olnud märkimisväärsed. Kirke tööd on pälvinud auhindu Prantsusmaal, Itaalias, Venemaal ja loomulikult Eestis; ta on osalenud sümpoosionidel mitmel pool maailmas. Noore skulptori loominguline tung on teda viinud kahel korral Hiinas toimunud liivaskulptuuri festivalile. Tema magistriõpingud jätkuvad Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks oma tegevusele kunstivallas tõlgib Kirke Kangro muusikalide tekste eesti keelde.
Haldjapuu
Peatselt toob Tartu College'i kultuuriprogramm need kaks noort artisti kokku üheaegseks koondesituseks, mis kannab nime Sand and Sound (Liiv ja heli). Nende ridade kirjutaja uudishimu eelseisva „kontserdi” vastu viis teda kontakti Kirke Kangroga, kelle vastused pakkusid mõndagi huvitavat ja täiendavat.
Millest ja ka kunas saite inspiratsiooni esitada koos kaht erinevat kunsti?
Pead
Minu jaoks on muusika alati olnud kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks. Muusika saadab enamasti mu loomeprotsessi. Kavasolev kontsert on katse esitada publikule just nimelt seda loomingu valmimise teekonda. Võib ka öelda, et tegu on omalaadse katsega näidata, kuidas üks kunstiliik vormub teiseks: aga see pole muidugi päris üks-ühele "tõlge" ega ka püüe muusikalisi liikumisi lihtsalt materiaalse kujuga imiteerida, vaid märksa keerukam omavaheliste mõjutuste võrgustik.
Kui looming on üheaegne, kas kavatsete samaaegselt alata ja ka lõpetada?
Selline kavatsus meil tõesti on, kuigi muidugi on raske skulptuuri tegemist ajaraamidesse panna. Aga meie kavatsus polegi traditsiooniline skulptuur ja traditsiooniline kontsert, vaid nende raamide nihutamine.
Kas teil mõlemal on programmis ka mingeid koreograafilisi elemente?
Laval pole tähtsad mitte meie, vaid muusika ja skulptuuri sünd. Loodan, et publik näeb skulptuuri sündi nii, nagu see loomulikult toimub, artistlikku käitumist püüaksime teadlikult vältida. Sulandada niisugune muusika- ja kunstietendus tantsuetendusse oleks juba omaette idee.
Kuidas kavatsete teineteist esinemise ajal jälgida? On siin tegemist simultaaniga — aga te pole ju vastased? Kas valmistate teineteisele ka üllatusi?
Püüame saavutada mingi ühise rütmi: niisuguse etenduse juures on vastastikune tunnetus ja usaldus väga olulised. Ma tean, et muusika mõju minule on väga suur, nii et kaudselt võib öelda, et see on tegelikult Kristjan, kes oma klaverimänguga kuju loob. Aga eks väikesed üllatused kuluvad ka ära, ja nad tulevad nagunii.
20 -30 aastat tagasi oli juhukunst populaarne nn. ,,happening" nimetuse all. On teil kahel mingit seost sellega? Viimasel ajal on käibel olnud termin ,,performance art". Kas kirjeldaksite oma tegevust sellisena?